Tere!
Meie poja on hetkel 2a ja 6 kuune, kui lastehoidu teda harjutama hakkasime oli ta 2a ja 3 kuud. Lastehoius käib ta kolmel päeval nädalas (kolmap- reede). Ülejäänud päevadel saab ta emmega kodus olla. Lasteaias on tal kaasas alati lemmik kaisukas ja hetkel veel lutt ka.
Esimesed päevad käisin temaga koos. Siis jätsin ta natukeseks juba üksi sinna, leppides kasvatajaga kokku, et kui väga nutma hakkab lähen kohe tagasi. Teisel harjutamisnädalal hakkasime ka lõunaund juba proovima. Algul ei maganud üldse, siis hakkas magama, tegi kuskil tunniajaseid uinakuid (kodus magab kaks tundi ja rohkem). Kuna alguses oli hoius lapsi vähem siis tundus, et lõpuks hakkas talle meeldima ja hakkas harjuma, kuna õhtul ei tahtnud tihtipeale ära tulla.
Mingist hetkest aga tuli lapsi juurde ja on isegi selliseid päevi kus on 10 last kohal. Ja siis muutus kõik. Laps läheb absoluutselt igal hommikul nutuga hoidu, ise rääkides ei taha, ei taha. Tihtipeale räägib ka nendel päevadel kui kodus on, et ei taha minna. Vahest on see isegi nädalavahetusel ärgates esimene lause- ei lähe lasteaeda. Kasvataja räägib, et ta ei söö üldse, natukese midagi näksib vahest. Mõnel päeval seltsib ikka teiste lastega, mõnel päeval üldse mitte. Joriseb pidevalt ja tahab emmet, tahab kasvatajal süles olla. Kasvataja jutu järgi ta küll magab aga näen kui laps õhtul koju tuleb, et välja puhanud ta küll ennast ei ole kuna haigutab pidevalt. Vahest koju tulles on ta väga kuri ja tahab minu süles olla kogu aeg, vahest on aga väga heas tujus. Mõnes mõttes saan tõesti aru, ruum kus nad kümnekesi on ei ole üldse mitte suur ja ju see lärm ei sobi talle. Nüüd olengi ma nõutu ja ei tea mis teha. ENdal on nii kole raske tööl olla kui kuuled, et laps on terve päev omaette hoidnud ja nutnud vahelduva eduga. Panin ta hoidu just selle mõttega, et saab laste hulgas olla, areneb ja ehk läheb suurde lasteaeda minek siis kergemalt. Hetkel ei ole mul millessegi usku, kardan ette juba mis trall suures lasteaias olema saab. Ehk oskate nõu anda, mida peaksin tegema? Ehk tõesti ta praegu ära hoiust võtma?
Oma käitumisega räägib laps oma lugu, ja teie olete seda ka kenasti mõistnud, küsides eneselt, kas ehk pole teie lapsele lasteaiaks veel liialt vara ja kas rühma suurus ja lärm võib olla see, mis lapsele ei sobi. Lasteaeda minek on lapse jaoks suur elumuutus. Lapsed on erinevad, mõni harjub muutustega kiiremini, teine aeglasemalt, üks laps on varem valmis kollektiivis olema, teine mitte.
Samas peaks alati ja iga lapse puhul silmas pidama ka seda, kus on laps arenguliselt. Väikelapsel (üldiselt umbes kolmanda eluaastani) puudub enese toetamise võime, enne kui see tekib, peab tal olema võimalus saada turvatunnet, toetust ja abi oma vanematelt. See on ka põhjus, miks lapsed nii valuliselt reageerivad ema eemalolekule.
Alati kui keegi on hädas, on abi suuremast tähelepanust tema vajaduste ja tunnete vastu. Uue olukorraga harjuv laps elab üle keerukat aega, ta vajab vanemate tuge, st hoolivust, armastust, tähelepanu sel ajal eriti palju. Eelkõige on vaja lapsele näidata, et tema tunded (nutt, kurbus, protest) on mõistetavad ja tähtsad, et temast saadakse aru.
Kui laps on hädas, pole abi selgitustest, lohutustest ega riidlemisest – laps lihtsalt ei võta midagi vastu, kuna emotsioonid on üleval. Teil jääb üle oma last empaatiliselt kuulata, aktsepteerida lapse tundeid: ma saan aru, et sa oled kurb, sulle ei meeldiks lasteaeda minna, sa tahaksid emmega olla jne. Kui laps mõistab, et temast on aru saadud, on tal kergem rahuneda, samal ajal kui lohutamine ja kurjustamine annavad lapsele sõnum, et tema häda ega tunded polegi tähtsad. Sel juhul laps enamasti suurendab oma reageerinut (hakkab nt veel kõvemini nutma), lootuses, et siis ehk teised mõistavad teda paremini.
Kedagi ei saa kuulata ja mõista möödaminnes ning ausa soovita seda teha. Kuulata ja mõista saab teisele keskendudes, selleks aega võttes. Soovides last paremini mõista, võib tema tõelise kuulamise kaudu jõuda kõige tähtsamani: mis on see, mille tõttu ta kõige enam kurvastab, mis teda selles olukorras kõige enam aitaks.
Nutust ja kurba last saab toetada või vastupidi, tema toetuspinda vähendada, ka oma hoiakutega. Laps tajub väga täpselt ka teie tundmusi. Kui olete näiteks tööle minnes ka ise ärevuses, tunnete end süüdi, et lapse lasteaeda viite, muretsete, kas laps ehk jälle nutma ei hakka, mõtlete, kuidas te seejuures ise oma tunnetega toime tulete jms, siis kõik see on tajutav ka lapsele ja tal on veel raskem lasteaeda minna ning sel olla. Teie hoiak: emme armastab sind, emme ei kao kuhugi, emme tuleb õhtul jälle, siis teeme koos vahvaid asju jms aitab lapseski alal hoida positiivset toonust.
Teie tunnete oma last kõige paremini, saate lasteaia osas teha otsuse, mis on talle parim. Kui teil on võimalus vähendada hoiupäevi või leida lasteaiale alternatiivne võimalus, siis miks mitte kasutada ka seda.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
