tere ma harjutan praegu oma 3 aastast tutart lasteaeda 2 esimest paeva oli ta ilusati ei teinud minust valjagi ja jarsku muutus nii memmekaks et pean temaga seal isegi mangida ilma minuta ei lahe laste ligigi kui opetamis aeg on tahab laps et ma lahen isegi sinna laste juurde istuma ja jarjest hullemaks laheb nuud ta juba ei tee midagi kaasa ka kunsti tunnis ei tee ka medagi kasvatajateg ei lepi ja ma olen juba ule kuu aja kainud ja paremaks ei lahe ja kodus on ka memmekamaks muutunud.mida ma peaks tegema
Lasteaeda minek on lapse elus suur muutus ja iga laps kohaneb selle muutusega omas tempos ja omal viisil. Esimestel päevadel ei pruugi olla lapsel veel kogemust, mida tähendab lasteaias olemine. Saan aru, et teie laps hoiab teie lähedale ning ei ole nõus teist eemal olema. Järelikult on tema turvatunne hetkel kannatada saanud ning ta vajab teie turvalist lähedust. Lasteaias ei pruugi reaalselt midagi ohtlikku olla, kuid lapse jaoks võib väga hirmutav olla uues kohas, koos uute inimestega. Lapsel võtab aega, et ta õpiks usaldama võõraid inimesi ja õpib toimetama võõras kohas. Lastel on üks suurim õppimine esimestel eluaastatel rahunema ja usaldama õppimine. Selleks aga vajavad nad täiskasvanute toetust ja abi.
Laps vajab esialgu vanema abi rahunemisel ja lõpuks õpib ta ise rahunema. Esiteks küsige endalt, kas teie arvates on selles lasteaias teie lapsel turvaline. Laps tajub väga hästi teie enda meeleolu ja tundeid ning teie rahulikkus ja usaldus teevad ka lapsele kohanemise lihtsamaks.
Teiseks soovitan märgata, kuidas te reageeriti lapse hirmule ja läheduse vajadusele. Kindlasti tasub vältida hinnangute andmist, naeruvääristamist, lapse tunnete ja mure tühistamist ning liiga kiiret lohutamist või julgustamist. Kui laps tunneb tundeid, siis on vaja kedagi, kes võtaks need tunded vastu ja kuulaks last. See aitab tema ärevuse nähtavale tuua ja tasapisi õpib ta sellega ise paremini toime tulema. Tasub võtta aega ja proovida kogeda seda, mida laps tunneb ning anda lapsele mõista, et te olete teda märganud ja saate aru tema murest. Lihtsalt kükitage tema juurde ja vaadake talle otsa ning peegeldage talle tagasi seda, mida ta ütles. Lisaks peegeldage talle neid tundeid, mida teie temas tajute. Näiteks: „Sa tahad praegu koos emmega siin mängida“ või „Sa ei taha, et emme ära läheks“ või “ Sa oled nii kurb, sa kardad, et emme läheb ära ja sa ei taha ilma emmeta siia jääda“.
Oluline on last mitte sundida, sest hirm ei kao sundides ära. Hirm kaob tasapisi kuulates ja seda mõistes ära. Keegi ei oska öelda, kui kaua võtab kohanemine aega. Kohanemise kiirus sõltub väga paljudest asjadest. Kui olete ise võimalikult rahulik, usaldav ja rõõmsatujuline, siis õpib ka laps kiiremini usaldama. Võite iseendalt küsida, et mida teie vajate, et suudaksite lõdvestuda ja rahulik olla. Laps läheb ema juures ära siis, kui ta usaldab piisavalt ja seni vajab ta lähedust. Üldiselt võib olla kindel, et arglikku last ei muuda julgemaks kiire julgustamine ja ära tõukamine. Lapse mure kuulamine on ikka kõige peamisem abistamise viis. Kuulamise tulemusena võivad lapsed hakata ka rääkima ja ise lahendusi pakkuma, mis võiks nende olemise turvalisemaks muuta. Mõni laps vajab mõnda mänguasja kaasa. Mõni vajab teadmist, mis kell ema järgi tuleb või mida pärast koos tehakse. Muutus ei pruugi tulla kiiresti, kuid vahel teeb kuulamine ka imesid. Soovin kannatlikku meelt ja usaldust, et teie laps leiab oma viisi, kuidas turvatunne endasse tekitada.
