Tere! Laps on 4 aastane ja hakkas käima lasteaias. Algul käis poiss mõned päevad minuga koos (kasvataja ütleb, et ma ei tohiks üldse nii suure lapsega kaasas käia). Mõned tunnid olen teda ka üksi lasteaeda jätnud, kuid siis ta nutab pidevalt ja isegi oksendab. Ma näen, et laps on kohutavalt stressis. Ma olen talle püüdnud kõike seletada rahulikult, kui tore seal on jne, kuid midagi ei aita. Ta ütleb, et ei taha lasteaias lihtsalt käia vaid emme ja issiga koos olla. Ei teagi, mis teha. Jube on vaadata kuidas laps piinleb.
Väga kurb on tõesti näha oma last nutvana ja hädasolevana. Kuid kindlasti on teil võimalik teda toetada nii, et saate jälle mõlemad olla rahul ja rõõmsad. Mis puutub kasvatajasse, siis saate talle avaldada mõistmist – kindlasti on tema seisukoha taga omad põhjused-kogemused ja teadmised. Kuid teisalt tunnete teie oma last siiski kõige paremini ning mõistate, mis on talle hea. Usun küll, et siin on kahel täiskasvanul võimalik leida lahendus lapse heaks. On ju lasteaeda minek lapse jaoks suur elumuutus, sellega kaasneb pinge. Nutmise kaudu (ja ka oksendamise kaudu, kuigi see võib tunduda eriti hirmutav) laps osati vabaneb pingest, sest halb tunne tuleb koos nutuga välja, osati on see aga mõistagi ka sõnum: kuidas te aru ei saa, mida ma tegelikult tahan, miks te teete nii... vms. Nii siis ongi abistav ühelt poolt normaliseerida nuttu, teisalt kuulata last tähelepanelikult, et aru saada, mis nimelt on lapsele lasteaias käimise juures nii vastumeelne või kurvakstegev. Lapsed on erinevad, mõni harjub muutustega kiiremini, teine aeglasemalt ja mõni ei harjugi. Emast lahkumine on lapsele reeglina raske, ta tunneb issist-emmest puudust ja ehk ei mõistagi, miks ei saa ta emme-issiga olla, nagu ilmselt on seni harjunud. Lapsele peaks ka andma eakohaseid selgitusi, miks issil ja emmel on vaja, et tema lasteaias käib.
Alati kui keegi on hädas, on abi suuremast tähelepanust tema vajaduste ja tunnete vastu. Laps vajab ses olukorras rohkesti teie hoolivust, armastust, tähelepanu. Eelkõige on vaja lapsele näidata, et tema tunded on mõistetavad ja tähtsad, et te saate temast aru. Kui laps hommikul enne rühma minekut nutab, pole abi selgitustest, kui tore seal on, ega ka lohutustest või riidlemisest – laps lihtsalt ei võta midagi vastu, kuna emotsioonid on nii valdavad. (Lapse tunded ongi aina väga esil, sest ratsionaalne mõtlemisoskus on esialgu veel vähene.)
Saate olla abistav lapsele, kui oma last empaatiliselt kuulate, aktsepteerides lapse tundeid nii sõnades kui kogu oma olemusega: ma saan aru, et sa oled kurb, et pead emmest lahkuma; sulle ei meeldi, et ma ära lähen, sind teeb ka kurvaks, et sa ei saa issi-emmega olla jmt peegeldused, st kõik see, mida te tajute lapses, pange sõnadesse. Kui laps mõistab, et temast on aru saadud, on tal lihtsam rahuneda, kuid see ei saa juhtuda ruttu. Kedagi ei saa kuulata ja mõista möödaminnes ning ausa soovita seda teha. Kuulata ja mõista saab teisele keskendudes, selleks aega võttes. Kui on piisav ajavaru, võib (või ka hiljem kodus) koos lapsega arutleda selle üle, mida teha, et kurbus lahkudes nii suur ei oleks.
Nutust ja kurba last saate toetada ka oma hoiakuga. Laps tajub väga täpselt ka teie tundmusi. Kui olete tööle minnes ka ise ärevuses, tunnete end süüdi, et lapse lasteaeda viite, muretsete, kas laps ehk jälle nutma ei hakka, mõtlete, kuidas te seejuures ise oma tunnetega toime tulete jms, siis kõik see on suures piires tajutav ka lapsele ja tal on veel raskem. Teie kindlus: lasteaias on tõesti tore, sa harjud peagi; selle kõrval kindlasti mõistvus ja rahulikkus: emme armastab sind, emme ei kao kuhugi, emme tuleb õhtul jälle, siis teeme koos vahvaid asju jms aitab lapseski luua ja alal hoida positiivsust.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
