Tere!
Olen oma 6-a poja käitumise pärast ahastuses. Ta käib lõpurühmas. Ta irvitab õpetajale näkku, haugub vastu, magamise ajal jutustab ja segab teisi magajaid. Vahest sikutab õues teisi lapsi. Ühesõnaga ma saan iga päev järgi minnes kuhjaga negatiivset tagasisidet lasteaiaõpetajalt.
Ja me mehega oleme püüdnud siiani heaga, oleme rääkinud, arutanud koos, selgitanud, miks nii või naa ei sobi. Veedame temaga koos aega, mängime, loeme, käime õues. Täna ma murdusin ja võtsin rihma, millega paar sirakat lapsele vastu tagumikku panin. Nüüd ta nutab voodis. Näitasin välja eelnevalt, kui pettunud ma olen vms. Meelitasin, et kui täna -homme lasteaiapäev on ok, siis kolmapäeval saan ma ta hommikul endaga tööle kaasa võtta (see talle alati meeldib) - lootsin , et tal nüüd on millegi nimel pingutada.. aga ei. Mul on mõistus otsas..
Vägivalla kasutamine tähendab ikka pankrotti, nii et olen teiega nõus, kui tunnistate. et mõistus on otsa saanud. Aga seda tuleb ikka ette, et keerukas olukorras on raske rahu säilitada, emotsioonid löövad üle pea, enesekontroll kaob... ja hiljem on väga raske tehtule mõelda. See on ühtlasi hea näide selle kohta, et kuigi karistades näitame me lapsele selgelt, kelle kes on võim (või kes on lihtsalt tugevam), tunneme me end ikkagi väga halvasti, st sama halvasti tunneb end nii karistatav kui ka karistav inimene. See on vanemaks olemise juures üks keerukamaid küsimusi: kuidas kasutada oma vanemlikku võimu (mis meil ju nagunii käes on) nõnda, et nii vanema kui ka lapse eneseväärikus alles jääks, et usaldussuhe säiliks, et eneseväärtustunne alles jääks.
Olete tõepoolest raske küsimuse ees: mida teha, kui olete püüdnud heaga, ja teie kogemus ütleb, et see ei ole aidanud, kuid laps jätkab teile vastuvõetamatut käitumist.
See on reeglina väga kurb lugu, kui laps saab karistada sisuliselt selle eest, et ta on hädas. Sest laps (nagu ükski inimene) ei tee siiski midagi ilma põhjuseta, iga käitumise taga on vajadus. Milline teie lapse vajadus võib olla katmata, et ta sel moel reageerib ja käitub? Lapsele on ju omane see, et ta annab oma sõnumeid edasi kodeeritud kujul - mitte kiusamiseks, vaid seetõttu, et ta muudmoodi ei oska. (Ka täiskasvanu võib nt lahkuda toast ust paugutades, selle asemel, et öelda oma sõnum (ma olen pahane, ärritunud) verbaalselt.
Kui olete rääkinud lapsega, andnud talle selgitusi ja omapoolse vaatenurga, siis kas olete selle kõrval ka last tõeliselt, tähelepanelikult, mõista püüdes kuulanud? Oluline on aru saada, mis on lapse käitumise taga. Usalduslik jutuajamine saab toimuda, kui kõigil osapooltel on aega ja tahtmist teist kuulata ja mõista. Oluline on ka meeles pidada, et selle jutuajamise juures, kus teie esmärk on lapsest aru saada, et maksa tema teguviisile või mõtetele hinnaguid anda - muidu läheb laps lukku ja usalduslikust vestlusest ei tule midagi välja.
Oluline on teada, kuidas poiss ise oma käitumist selgitab. Samas - kas olete asja arutanud kasvatajaga? Mis toimub poja lasteajarühmas, millised suhtlemisviisid on seal käibel, nii laste kui ka kasvatajate poolel? Need on kõik võimalikud mõjutajad. Kas poiss käitub vaid konkreetse kasvatajaga teie poolt kirjeldatud moel või ka teiega? Kui ainult kasvatajaga, siis tuleks olukorda arutada just kasvatajaga koos.
Lapsed hakkavad käituma vastuvõetamatul moel paljudel eri põhjustel, tihti on need põhjused koosmõjus. Lapsed võivad muutuda ärevaks, agressiivseks, koostööd mittetegevaks, apaatseks, kergemini haigestunumaks jmt, kui nad tajuvad vanemate vahelisi pingeid ja näevad nende tülisid, kui nende emotsionaalsed vajadused on rahuldamata (vähe privaatset tähelepanu, napib märke hoolimisest ja armastusest, lapse eneseväärtustunne ei saa toitu), kui neil on liialt vähe eakohast otsustusõigust ja vanemate kehtestatud piirid on liialt jäigad ega lase lapsel arenguliselt kasvada.
Püüdke seda olukorda kindlasti uurida, kuulata poega, kasvatajat, iseend, otsige abi professionaalselt nõustajalt, kui endale liialt keerukas tundub.
Oluline on märgata ka seda, kui palju teie enda vajadused kaetud või katmata on. Lapsevanemaks olemine on keerukas, pole ju tegu vaid lapse kasvatamisega, vaid koos kasvamisega. Kui teie vajadused emana, naisena, isiksusena on paremini kaetud, suudate kindlasti olla ka kannatlikum, rahulikum ja rõõmsam ema.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
