Hakkasime oma kohe kolmeseks saavat tütart lasteaeda harjutama.
Laps on energilise loomuga, seltsiv ning hästi kohanev.
Esimesed kaks päeva olin lapsega koos lasteaias ning ta leppis kenasti. Ühega kahest kasvatajast tundus neil olevat eriti hea klapp. Teisel päeval juba nõudis kasvatajalt \"õpa\", mis tema mõistes tähendab üpris suurt usaldust. Laps oli hommikul elevil mõttest, et saab lasteaeda minna.
Kolmandal päeval jätsin ta paariks tunniks üksi lasteaeda, leppides kasvatajaga kokku, et kui tekib probleem siis helistagu olen paari minuti kaugusel ja saan kohe tulla. Kõik sujus ilusti. Laps oli ainult korra nutnud kui teise lapsega kokku jooksis ja muidu mängis teistega ning oli igati tragi.
Siis jäi tütar haigeks ning olime temaga mõned päeva kodus. Nüüd neljapäeval läksime uuesti lasteaeda. Laps oli juba hommikul elevil ja kilkas mõttest, et saab minna ning tormas kohe mängima. Leppisin kasvatajaga kokku, et jätan tütre lõunasöögini üksi lasteaeda (kui laps nutma ei hakka). Probleemide tekkimisel pidi kasvataja kohe helistama ning mina lasteaeda lapse juurde minema.
Natuke enne seda, kui jõudsin lasteaeda helistas mulle aga tige kasvataja (teine) ja nõudis, et millal ma oma lapsele järgi lähen. Tütar olevat kogu aja (üle 4 tunni) lasteaias nutnud ja keeldunud söömast).
Küsisin vastu, miks keegi siis ometi ei helistanud? Olin ju lähedusse jäänud, et kohe olemas olla kui mind vaja peaks olema. Vastuseks sain, et nad polevat mu telefoninumbrit ülesse leidnud (kuigi sai antud nii kasvatajale, kirjutatud avaldusele kui ka lepingusse).
Tormasin lapsele nii kähku kui sain lasteaeda järgi. Tütar ootas mind akna all istudes. Enam ei nutnud aga oli täiesti kahvatu, silmaalused tumedad ning olekult tuim. Kasvataja ja abikasvataja tegelesid samal ajal teiste lastega. Ainuke, mis tütar tahtis oli õue ja autoga ehk siis ära. Äraminekul üritas küll kasvataja veelkord lasteaeda välja vabandada, aga lapsele oli kahju juba tehtud.
Kodus sain tütre küll uuesti suhtlema ja naeratama ning sööma aga kõht oli lahti ja kui kahe paiku ära lõunaunele läks siis õigel ärkamisajal nuttis natuke nõudis juua ning keeras uuesti magama, ilmselt magab hommikuni.
Reedel jääb ta koju. Ilmselgelt on trauma suur.
Kuidas hakata uuesti lasteaiaga harjutama nüüd kui lapsel on selline traumeeriv kogemus?
Olen kodune ning seega on mul külluses aega, et kasvõi paar kuud koos lapsega ainult paari tunni kaupa mängimas käia kui vaja peaks olemas? Esmatähtis on mulle lapse heaolu.
Mida teha, kui tõrge osutub nii tugevaks, et ta ei ole nõus lasteaia ligigi minemast? Kas oleks mõtekam ta sel juhul aastaks koju jätta?
Mida arvata kasvatajate poolsest käitumisest?
Kas peaks kaaluma lasteaia vahetust?
Tore, et olete kodune, sel juhul saate rahulikult aja maha võtta, laps ja ka te ise vajate natuke ajalist distantsi, aga ehk oleks vaja ka lasteaias suhteid selgendada - sedagi siis, kui olete juba emotsioonid läbi töötanud ja teie sees on valminud selge sõnum, mida soovite kasvatajatele edasi öelda.
Tundub, et teie ja ka lapse kontakt ühe kasvatajaga oli parem kui teisega, ka kokkulepped pidasid paremini esimesega. Abi võiks olla oma mure rahulikust rääkimisest kummalegi kasvatajale. Seda võiks teha mõne aja pärast. Ehk on võimalik näiteks kolmekesi (kasvatajad ja teie) arutleda toimunu üle ja teha seejärel uusi kokkuleppeid. Seda jutuajamist ei saa teha kiirustamisi ja teiste asjade vahel, püüdke saada selline kokkulepe, et saate rääkida rahulikult ja segamatult. Teie vanemana saate rääkida sellest, mida kardate ja mida ootate, ka kasvatajad peaksid saama rääkida oma vaate, ja lõpuks saab teha konkreetseid kokkuleppeid. Oluline on, et nemad saaksid teist aru ja ka teie mõistaksite neid - nii on kindlam, et kokkulepped sünnivad ja ka pidama jäävad. Kui seesugune vastastikku mõistev jutuajamine saab toimuma, ei ole ilmselt ka lasteaeda vahetada vaja.
Laps vajab selles olukorras eelkõige teie mõistmist ja kuulamist. Kui ta on kurvem või nutusem, siis laske tal selline olla, nii saab laps oma tunded läbi töötada. Teie saate last toetada tema tundeid aktsepteerides, kindlasti ka sõnaliselt kinnitades: sa oled kurb, sest sulle tuli meelde, mis lasteaias juhtus...; sulle ei meeldinud, et kasvataja sulle nii ütles...; sa oleksid soovinud, et... Kui laps saab aru, et kõik see kurb ja ebamugav, mida ta praegu tunneb, kuulub selle olukorra juurde, annab see talle sõnumi, et ema mõistab teda, ja see on väga oluline.
Samas püüdke aga ka leida ühiseid tegevusi, mis lapse mõtted mujale viivad, kuid kindlasti ei tohiks tegevust pakkuda tunnete väljaelamise asemel. Vahel on vanematel raske oma tunnetega hakkama saada, nähes kurvastavat, haigetsaanud last, ja siis on kerge tulema lohutus, et "oh, see pole ju nii hull", "ära nüüd nuta, teeme parem midagi lõbusat" jms. Seesuguste tihti kasutatavate lauste mõte on aga, et "sinu tunne ei ole tähtis" - ja see ei aita last sellest olukorrast väljuda. Tundekasvatuse juurde kuulub, et igaüks peaks õppima hakkama saama oma tunnetega. Laps õpib oma tunnetega toime tulema vanema toetuse ja mõistmise abiga.
Ehk võiks uus lasteaiaga harjutamine alata kuu või kahe pärast, selle sisse peaksid ka kuuluma nn normaliseerivad jutud lasteaiast: mis seal toredat tehakse ja mis teised seal ette võtavad jne. Ei maksa peljata ka olukorda, mil lapsele temaga juhtunu jälle meelde tuleb, siis peaks kindlasti last jälle kuulama, püüda toetada ning mõista ja üheskoos lahendusi leida.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
