Meie 4-aastane poeg ei maga juba aasta aega lõunaund.Ta on sündimisest saadik olnud väga õrna unega. Oleme kannatlikult proovinud, kuid edutult ja siis loobusime. Õhtul paneme ta varem voodisse, 20.00 ajal. Laps on muidu igati rõõmus ja tegus. Nüüd on probleem seoses lasteaias magamisega. Eelmises rühmas(sõimerühm) lubasid õpetajad tal lõunatunni ajal mängutoas vaikselt omaette tegeleda: joonistas, vaatas raamatuid, pani puzzlet kokku jms rahulik tegevus. Seoses lasteaia vahetusega on uued õpetajad ja ka uued reeglid ning suhtumine. Laps peab kogu lõunauneks ettenähtud aja olema vaikselt voodis. Ma saan aru, et lõunauni on lapsele väga vajalik, sellest on palju räägitud. Kuid inimesed on ju erinevad. Mind huvitab, kas sel teemal on läbi viidud uuringuid või oleme me lihtsalt mingi paikapandud arvamuse kütkes ja sellega sedavõrd harjunud, et peame seda normiks ja iga kõrvalekallet ebanormaalsuseks. Kas lasteaia õpetaja saab lihtsalt öelda, et sellised on meie maja reeglid ja punkt. Kord oli meil ka juhus, kui ütlesime hommikul, et tuleme talle ennem lõunaund järgi. Kui 20 min peale lõunasöögi algust lapsele järele läksime, olid 2 õpetajat ja abiõpetaja rühmatoas ja lapsed juba magamistoas, sealhulgas ka meie laps, kes küll ei olnud voodis, vaid pidi istuma toolil ja meid ootama. Vägisi tuleb peale mõte, et tegemist on suuresti õpetajate mugavusega. Paluksin spetsialisti ja sarnases olukorras olevate lastevanemate arvamust ja mõtteid sel teemal. Ma ei soovi lasteaiaga vastuollu minna, tahan vaid aru saada.
Tõesti - koostöö tegemine oma lapsega ja kasvatajatega, mitte jõu kasutamine ja vastuollu minemine, on hea viis tegutsemiseks.
Lapsed on tõesti erinevad, närvikava areng looteeas ja hiljemgi, kodus kujundatud harjumused, kodu psühholoogiline kliima... on palju tegureid, mis lapse unerežiimi mõjutavad. Mõned lapsed magavad 8 tundi järjest, mõni magab 45 min kaupa. Sellest ei ole mõtet numbrit teha, küll aga seista selle eest, et lapse unevajadus saaks kaetud. Kirjast saan aru, et laps lähebki varem magama ja unevõlga ei peaks seega lapsel olema.
Ühelt poolt on arusaadav, et teie soovite seista oma lapse eripära eest. Teisalt soovivad kasvatajad hoida kinni oma reeglitest, millest üks on kindlasti see, et lasteaiarühm on kollektiiv ja seal peaksid kehtima samad reeglid kõigile. Rühmad on viimasel ajal suured, see pole hea olukord ei lastele ega ka kasvatajatele, ega kuigi palju erandeid ses olukorras ju lubada ei saa. Küll saab aga läbirääkimisi pidada - nii laste kui ka laste vanematega, et leida optimaalne lahendus.
Selge on üks asi - jõuga ei saa midagi. Ehk oleks kasu sellest, kui kasvatajaid tähelepanelikult kuulata ja püüda mõista nende seisukohti, samas ka selgitada omasid. Kui pöördute kasvatajate poole sellega, et TEIL on probleem, siis ehk on nad avatumad probleemi arutlema: te ju soovite, et poeg ei saaks traumeeritud ja samas ei soovi kasvatajatega vastuollu minna, olete hädas ja palute neid kui sepetsialiste appi arutlema, et lahendust leida. Tihti esitlevad vanemad samas olukorras probleemi kui kasvatajate oma, ja see on juba eos konfliktiks.
Usun küll, et kui võtta piisavalt aega kuulamiseks ja läbirääkimiseks, samuti oma seisukohtade selgitamiseks, võiks kokkulepe lõpuks olla kõiki rahuldav. Kuulama peaks ka poega - mis lahendusi tema ses olukorras pakub, lapsed on thti hämmastavalt nutikad, pealegi peavad nad enda pakutud lahendusest reeglina ka kinni.
