Tere!
Kuidas oleks õige käituda lapsega, kes peale rõõmsat lasteaiapäeva on emaga koju minnes ja kodus terve õhtu äärmiselt tujukas, jonnakas ja kapriisne? Kas püüda käia nö kikivarvul ja lasta lapsel dikteerida kogu pere elu või siiski jääda kindlaks oma elementaarsetele nõudmistele (vahetame riideid, sööme ilusti kõik koos laua ääres, peseme hambaid jne).
Minu 3-aastane laps käis eelmisel aastal ilusti sõimes, probleeme polnud ei kohanemise ega sõimesolemisega, kasvatajad kiitsid, et laps on oma vanuse kohta väga tubli, iseseisev, saab endaga hakkama, seltsib teistega jne.
Nüüd augustis läksime lasteaeda. Uus maja, uued kasvatajad, uus seltskond. Terve suve valmistasime last hästi positiivsete juttudega ette, käisime korduvalt lasteaeda vaatamas. Esimesed kolm päeva jäi laps maha nutuga, aga kasvataja sõnul ei nutnud kauem kui paarkümmend minutit. Edasi päeval olevat olnud rõõmsameelne, mänginud teistega ja polevat nutnud. Edasised päevad ta enam minust maha jäädes ei nutnud, vaid lehvitas mulle rõõmsalt aknal, ja ka kodus rääkis, et tahab homme jälle lasteaeda minna, tal on seal isegi juba sõber ja seal on tal vahva.
Nüüd aga on meil tekkinud uus probleem - just siis, kui päeva lõpul lapsele lasteaeda järgi lähen, muutub seni rõõmus laps mind nähes kuidagi tujukaks. Koduteel (jalutuskäik 10 min) hakkab ta üha rohkem ennast nö üles kruttima: küll käime me valel pool tänavat, siis jälle ei öelnud ma mõnda asja nii, nagu tema tahtis, ma ei tohi tal käest kinni hoida (ehkki meil on aegade algusest kokkulepe, et tänaval käime käsikäes, seda on miljon korda seletatud ja varem käis laps meelsasti käest kinni hoides) jne. Ühesõnaga, igast tühjast-tähjast tuleb meil tüli, mitte miski ei näi sobivat. Ta on hakanud keset tänavat protestima, et tema tahab tagasi minna ja ta ei tule minuga koju ja emme, sa oled paha, emme, ära mine koju, emme, ära hoia mul käest kinni...
Kuna mul pole temaga koju kiiret ja kodu on lähedal, siis olen siiani püüdnud heaga asju arutada. Kükitan näost punase, vihase lapse ette maha, üritan teda kuidagi kas kallistada või talle pai teha, aga ta ei lase, lükkab mind vihaga või puristab minu poole tatti. Püüan sõbralikult ja rahulikult uurida, mis teda vihastas, mida ta teha tahab, miks ta õnnetu on, ja mis ma teha saaksin, et tal jälle rõõmus tuju tagasi tuleks. Laps aga ei rahune, muudkui röögib, puristab, tahab autoteele joosta. Vahel oleme 10 minutit keset tänavat niimoodi maas istunud ja oodanud, et jonnihoog üle läheks, aga siiani pole läinud. Lõpuks olen tavaliselt mingi jutuga suutnud teda veenda, et ta vähemasti tänavalt koju minuga tuleks, seal pole mul endal piinlik oma jonniva lapse pärast. Õhtul kodus trall jätkub. Piima joomiseks ei sobi see tass, vaid see teine seal. Kummikud ei taha hästi jalga minna ja need visatakse vihaselt koridori teise otsa. Pidev emmetamine: emme, vaata! emme, näe! emme, mis see on? emme, ma ei saa seda/toda... Võtan last sülle, siis ei taha ta seal olla. Proovin liituda tema mänguga, aetakse mind ära, aga kohe kutsutakse tagasi. Minu tegemised ei sobi, ajavad teda närvi ja nutma. Nagu oleksin ma korraga nii armastatud kui vihatud persoon.
Tihtipeale ootan pikisilmi, et tuleks uneaeg ja saaks selle tigeda putuka voodisse panna. Siis alles tundub, et olen pääsenud. Laps magab öösel 10-11 tundi ja enamasti väga rahulikult, ka muid muutusi pole ma tema juures märganud. Aga endale ja teistele pereliikmetele tekitavad need tütre õhtused jonnituurid juba pinget ja teevad tuju kurvaks. Teen lapsele nädala sees 1-2 puhkepäeva ja veedame temaga palju koos aega, aga see ei näi olevat see, mis jonni vastu aitaks.
Ma saan aru, et lapsel on ilmselt lasteaia stress ja ta maandab oma pingeid minu peal. Mulle on see OK, ma kannatan tavaliselt rahulikult, sest püüan teda mõista, endast välja lähen harva. Lapsel on kindel päevakava ka vabadel päevadel, samuti oli ta suvel pikalt kodus, olime maal, käisime meres ujumas jne. Ta peaks olema puhanud. Kasvatajad väidavad ühest suust, et lasteaias on laps hommikust õhtuni rõõmus, iseseisev, väga jutukas, seltsiv, sööb ja magab hästi. Kutsuvad teda ideaalseks lapseks. Kahjuks ma ei saa tema kohta praegu kodus sama öelda.
Kuidas lapsevanemana peaks sellisel perioodil käituma? Kas andma jonnijale pigem järele või hoopis laitma jonnist põhjustatud halbu tegusid (nt olen öelnud, et vaata nüüd, jonnisid terve tee, see polnud üldse viisakas ja me ei saanud isegi sulle seetõttu jäätist osta, püüame nii, et sa homme ei jonni). Või mida veel teha? Aktiivset kuulamist püüan ikka pea igal õhtul teha, aga sealt suurt midagi ei selgu, laps tunnistab küll, et jonnis ja enam teinekord ei jonni, aga siis tuleb ikkagi see teinekord...
Olete püüdnud oma last mõista, seleta, mida ja milleks on vaja teha, kuulanud, osalenud tema mängudes, võtnud aega temaga olemisteks, olnud kannatlik, kuid lõpuks siiski nõutu – laps käitub endiselt protestivalt ja vastuoluliselt. Nii võib juhtuda tõesti, et laps justkui armastaks ja vihkaks korraga. Lapsele on emme nii tähtis, et ta püüab pidevalt tema tähelepanu võita, kuid samas tõukab eemale, on nõudlik, tahab kord nii kord naa. Kõik see viitab tema isiksuse arengule. Praegu on see aeg, kus tema ise-tunne areneb, ta on emmest väga sõltuv ja samas soovib sellest vabaneda, olla ise. Emmed peavad sel ajal olema samaaegselt soojad, pehmed ja raudsete närvidega, et tagada lapsele turvalist enesetunnet. See tähendab, et peaksite jaksama jätkuvalt olla rahulik ja mõistev, kuid on näitama omalt poolt, et on asju, mis toimuvad ikka nii nagu peab, nagu tavaliselt (magamaminekud, riietumised, pesemised jms). Laps õpib praegu seda, et tema ja teised on erinevad, õpib tundma ,et end eraldiolevana, oma tundeid (mina-piirid) ja kus on teiste piirid. Ta õpib seda, et on loomulik tunda sama inimese vastu vastakaid emotsioone ja see on loomulik ja lubatud. See võimaldab tal ka endal mõista, et kui ta on teinud midagi lubamatut, siis teda armastatakse ikka ning seda peab ta praegu kindlasti kogema.
Võimalik, et just selles vanuses on raskem kohaneda olukorraga, kus tuleb olla pika päeva emmest eemal. Väiksemad lepivadki vahel kergemini lasteaiaga. Kolmesed on eneseteadlikumad, nende kiindumus lähedastesse on sügavam ning tal on raskem leppida eemalolekuga. Ta tahab ju osaleda ja jagada kõike emmega ja õhtul on ta emotsionaalselt kurnatud igatsusest, tubli laps olemisest ja vajabki lihtsalt turvaliselt oma tunnete väljendamist, mis väljendub jonnimisena. Kõige rohkem saategi tal aidata nende tunnetega toime tulekut teda aktiivselt kuulates („sa ei tahakski praegu koju minna; oled emme peale pahane; tahaksid ise riidesse panna; sulle meeldiks, kui ma oleksin lihtsalt sinu juures jne.). Hea, et olete teadlik kuulamisest ja tunnete peegeldamisest ja kasutate neid teadlikult, usun, et see on lapsele parim. Tähtis on ju see, et ta kogeks, et tunded on lubatud ja nende väljendamine ohutu. Samas on ju ikka vaja, et mõned asjad saaks tehtud ja kõik lapse käitumised ei ole isegi suure mõistmise korral lubatud, ega peakski olema. Vahel polegi vaja pikka juttu, piisab kui väljendate, et nii tuleb teha (magamisaeg on käes ja nüüd lähme hambaid pesema). Täiesti kohane on öelda, et olete pahane, kui laps teeb midagi lubamatut. Igaks juhuks lisan, et vältida tuleks hinnanguid lapse enda kohta (nt „paha laps“ vms).
Tahan jagada veel üht mõtet seoses teie kirjas toodud näitega („nt olen öelnud, et vaata nüüd, jonnisid terve tee, see polnud üldse viisakas ja me ei saanud isegi sulle seetõttu jäätist osta, püüame nii, et sa homme ei jonni“). Lapse vaatenurgast võiks sama olukord paista nii: emme, sa ei ole üldse hea, ei ostnud mulle jäätist, ma ei saa ju seetõttu jonnimist lõpetada. Ma tahan öelda, et see on suletud ring ja seejuures laps kogeb oma halva enesetunde (jonnimine on ju halva enesetunde, emotsiooni väljendamine) karistamist, milleks on jäätisest ilma jäämine. Püüdke vältida nn piitsa-prääniku meetodit lapse tunnetega ja sellest tuleneva teid häiriva käitumise korrigeerimiseks. Hoidke lahus jäätise või muu hea asja lubamine ning lapse käitumine. Te ju ootate, et laps käituks kohaselt seetõttu, et ta hoolib teie ja teiste inimeste tunnetest, mitte seetõttu, et ta saab preemia. Selle näite põhjal on ta vaid vihane, et teda karistatakse ning jäätis omandab erilise väärtuse (mitte emme tunded ega sobiv käitumine). Niisiis, võiksite öelda, milline konkreetne lapse käitumine (mida ta täpselt teeb, mitte „kui sa jonnid“) teid häirib ja kuidas see teile mõjub. Näiteks ma tahan sinuga käest kinni tänaval käia, siis on ma ei muretse, et sinuga võib midagi juhtuda. Kindlasti ikka ja jälle on ka pärast seda olla valmis last kuulama, et ta saaks väljendada, mis paneb teda halvasti tundma, mille tõttu emme on „paha“ jne. Kui laps lihtsalt nutab, puristab jne. siis ei aita muud, kui olete tema juures ja ootate, millal ta on valmis üldse kontaktiks, peegeldage vaid tema tundeid, pole vaja isegi midagi välja pakkuda, näiteks: sa oled pettunud, pahane, vihane jne, sulle ei meeldi, et …. , sa tahaksid, et ….. jne). Te ei pea nõustuma temaga, vaid väljendama, et tema jaoks on nii, tema tunded on sellised.
Ja lõpuks, kõik, mis on hästi, andke ka sellest teada, see on lapsele ülioluline, et vähendada protestimisi ja kujundada head enesetunnet. Näiteks: mul on hea meel, et panid end ise riidesse, ma olen rõõmus, et saan sinuga nüüd rohkem koos olla, mulle meeldib sinuga koos mängida, ma tahan koos sinuga ruttu koju minna ja midagi hea süüa teha jne., seega vaid mina-keel ja ei midagi hinnangulist lapse kohta.
Soovin teile jätkuvalt rahulikku meelt ja rõõmu isikupärasest lapsest.
Selline tunne, justkui räägitakse minu varsti 4seks saavast poisist. Kasutame samuti aktiivset kuulamist ja tunnete tagsipeegeldamist ning olukord kodus juba palju palju parem. Ainult üks asi on, mille korral ma ei oska käituda ega reageerida. Kui poiss lööb mingil põhjusel väiksemat õde (2 aastane). Vahel mänguhoos manguasja pärast, vahel möödaminnes justkui lollitades. Aga päris kõvasti. Kuidas reageerida. Kas sellise käitumise korral peaks ikka kohe eemale viima, et mõtleks oma teo üle järele. Olen siiani selle peale öeldnud enesekindlat ja järsult: "Ei tohi lüüa, õel on valus, nii ei tohi teha, kui üks kord veel peaks nii juhtuma, lähed nurka. " Aga kui siis see uus löömine tuleb alles mõne tunni pärast, siis laps ju mu hoiatust ei mäletagi. Kuidas sellises olukorras reageerida. Löömine on ju selline asi mida EI TOHI LIHTSALT TEHA!
Nõustun täiesti, et laps peab mõistma, et löömine on lubamatu, sellele tuleb igal juhul reageerida. Mida väiksem laps, seda olulisem on reageerida kohe, sekkuda, löömist takistada. Selleks sobib ka lapse eemale viimine, mis kergendab rahunemist. Seda kõike oletegi teinud. Kuidas aga edasi, mida veel teha, et olukorrad ei korduks? Suur vahe on lapse jaoks sellel, kuidas ta mõistab enda eemaldamist olukorrast, millise signaali talle annate - kas see on selleks, et aidata tal rahuneda, tulla toime oma tunnetega, konfliktiga või on see karistamiseks. Rahuneda aitab see, kui olete tema juures, kasutate aktiivset kuulamist. Näiteks: sulle ei meeldi, et õde võttis sinu asja; sa tahaksid omaette mängida; sa oled pahane õe peale jms. Kui ta kogeb, et tema tundeid mõisteti, ei pea ta enam end äärmuslikult, nt agressiivselt väljendama ning ta õpib seeläbi ka ise rohkem enda sees toimuvat sõnastama. Kui laps kogeb vanema sekkumist karistavana, nt nurka panek, üksi teise tuppa mõtlema viimine, millestki ilma jätmine või ähvardamine, siis õpib ta ka ise teiste karistamist, oma tunnete eiramist, allasurumist. Kindlasti õpib ta ära, et tunded on keelatud, tema agressiivsus koguneb ning tal on järjest enam raske ise nendega toime tulla. Kuigi ta teab, et lüüa pole lubatud, ei tea ta ikkagi, kuidas ta võib oma pahameelt, ebaõiglus jt emotsioone väljendada. Nagu juba öeldud, vanem aitab teda selles aktiivse kuulamise kaudu, mis ei tähenda löömisega nõustumist. Mistahes lubamatu käitumise korral andke sellest teda üheselt, konkreetselt, vahetult (lüüa ei tohi), parim viis selleks on mina-sõnum: mulle ei meeldi, et sa õde tõukad, tahan, et meie peres keegi ei lööks jne.
Sellega tuleb ka arvestada, et iga päev võib midagi uut juhtuda ning sekkuda tuleb ka iga päev. Lapsed vajavad, et keegi annaks pidevalt teada, mis on lubatud, mis mitte ning seeläbi õpivad nad teiste piire mõistma ning ka ise neid seadma ja mis veel tähtis, nad õpivad seda, kuidas piire seada nii, et nad omakorda kedagi teist ei kahjusta, mitteagressiivselt, vaid teisi austades, empaatiliselt.
