Mul selline mure, et mu pea 7-aastaseks saav tütar läheb sügisel kooli, aga teda ei huvita õppimine, üritan teda lugema õpetada, aga tulutult - läheb närvi. Tähti tunneb, aga lugemist selgeks ei saa. Mida ma peaks tegema? Kardan, et ta ei saa hakkama koolis.
Tere, teie mure on mõistetav, sest soovite, et laps koolis kenasti toime tuleks ning et ka teil endal ei oleks seoses lapse koolilapseks saamisega üleliia suurt muret. Lapsed on erinevad, mõned õpivad lugema juba neljaselt, teistel läheb aga veel teiseski klassis lugemine linkadi-lonkadi.
Palju oleneb siin sellest, kuidas on last tähtede tundmise ja sõnade kokkulugemise juurde suunatud. Inimlaps on selline imelik olend, kes sundi ei salli, ikka on nii, et kui talle midagi peale suruda, ajab ta n-ö sõrad vastu.
Oluline on last mitte käskida ega hirmutada (mis siis kõik saab, kui sa lugema ei õpi!), vaid olla õppimise osas rahulik ja rõõmsameelne. Muretsemise ja närvisoleku olukorras ei ole lapsel kindlasti võimalik õppida ning vastupanu selle vastu võib hoopis suureneda.
Keskmiselt kuni neljanda klassini ei suuda lapsed üksinda õppida, enamik lapsi vajab koos vanemaga õppimist. Laps ei oskagi alguses ise õppida, vanema abil ta alles õpib õppima ning vanem peaks olema see, kes last suunab, aitab lapsel kannatlik ja rahulik olla, seda ka siis, kui kõik ei õnnestu.
Õppimine tähendabki ju seda, et me algul midagi ei oska, aga kui oleme proovinud, eksinud ja selle kaudu ka õppinud, on lootust, et asi lõpuks õnnestub. Eksimist, vigade tegemist ja ebaõnnestumist tuleks ka lapse jaoks normaliseerida – see kuulub õppimisprotsessi juurde.
Kindlasti olete juba katsetanud, kuidas saaks lapsele lugemise õppimise meeldivaks ja põnevaks teha. Saadaval on mitmeid mänge (nt sõnadoomino) ja ajakirju, kus sees mitmesugused tähemängud, sõnaristsõnad jms, samuti just teie lapse eas kohaseid töövihikuid harjutustega, kus lugema õppimisele ja harjutamisele mänguliselt ja loovalt lähenetakse.
Õhtused kooslugemised võiks olla tore traditsioon. Kui meie vanematena loeme ja raamatute seltsis ajaviitmist toredaks peame, siis hakkavad lapsedki sesse tegevusse positiivselt suhtuma. Võite ka proovida last kuulata: mis laps ise selle kohta ütleb, mis teile muret teeb? Milliseid lahendusi laps ise pakub, kui talle räägite, et olete mures lugemaõppimise tõttu?
Kas ka laps on murelik või ainult teie või keegi veel – lapse isa, vanaema? Kui räägite lapsele oma murest, mida laps teile vastab? Kas olete püüdnud aru saada, mis on selle taga, et laps ei soovi õppida? Kui olete valmis last tähelepanelikult, ilma talle hinnangut andmata ja tema seisukohti respekteerides kuulama, siis võivad selgineda põhjused, mida te seni ei teadnud.
Positiivsust lugemise-õppimise kohta saate noppida ka lastefilmidest või multikatest, juhul kui laps neid vaatab. Kui märkate mõnda seesugust kangelast, saate selle välja noppida, öeldes lapse kuuldes midagi tunnustavat filmitegelase kohta, kes raamatut loeb, õpib, tähti-numbreid uurib vms. Nõnda siis on eelkõige vaja rõõmsat meelt, kannatlikkust ja rahu.
Kui tunnete, et praegu olete last ehk liialt survestanud, siis võtke ajutiselt aeg maha ning alustage siis taas. Koos lugemine-õppimine võiks muu kõrval olla ühtlasi ka tore võimalus lapsega koos olla ning tunda rõõmu tema kasvamise ja arenemise üle.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
