Minu 6-aastane tütar ei taha enam lasteaias käia, sest tal ei ole seal "oma sõpra". Nende rühmas on ainult 5 tüdrukut. Üks mängib pigem poistega, üks tüdrukutest on aga liider ja kui mu laps tema tahtmist ei tee, ässitab ta ka teisi lapsi minu lapse vastu üles (ärge enam X-ga mängige). Või kui minu tütar mõne tüdrukuga mängib, üritab "liider" seda teist tüdrukut mängust ära meelitada. Ja nüüd kardabki tütar lasteaeda minna, sest kui ta ei tee nii nagu "liider" tahab, ei mängi temaga keegi. Poistemänge ta eriti kaasa teha ei taha (ta alati selline "naiselik" olnud). Aga ka poisse on "liider" keelanud minu tütrega mängimast. Tütar käis selles rühmas 3-aastaselt, 2 aastat oli teises rühmas ja nüüd läks koolieelikuna jälle oma esimesse rühma tagasi. Just rõõmustasime, et saab oma vanasse rühma tagasi. Olen õpetajaga ka rääkinud ja ta tunnistas, et see probleem on olemas. Ka lapse ema olevat sellest tealik. Muutunud pole aga midagi. Õpetaja ütleb, et rääkigu minu laps alati õpetajale ära, kui "liider" jälle susima hakkab. Laps aga ei taha iga päev kaebamas käia ja üritab ise hakkama saada. Olen isegi selle tüdruku suhtumist näinud - ta näib sarkastilise täiskasvanuna, kes näeb asjades enamasti ainult negatiivset.
Olen lapsega palju rääkinud sõprusest, teiste järgi tegemisest, narrimisest jne. Aga ta ei suuda ka kodu toetusega lasteaias üksi nii tugev olla, et sellele vastu seista. Asi on läinud nii tõsiseks, et mu laps nutab õhtul ega taha enam lasteaeda minna. Kas aitaks rühma vahetamine (laps muidu väga seltsiv ja tal on ka teises samavanuste rühmas tuttavaid tüdrukuid; samas on tal lasteaias käia veel ainult alla aasta)? Või peaks rääkima teise tüdruku ja tema emaga? Varem midagi sellist pole olnud - tütar on alati kiire sõbuneja ja kõikjal on ta mängukaaslasi leidnud.
Mina räägiks kindlasti teise tüdruku ja tema emaga. Tundub, et terves rühmas on aga suhted sassis (kaks liidrit). Võib-olla võiks/peaks kasvataja terve rühmaga rääkima sõprussuhetest, kiusamisest jne (mitte tooma konkreetseid näiteid oma grupist) vaid üldisemalt, küsima laste arvamust erinevates olukordades ja laskma neil mõelda end nii kiusajaks kui kiusatavaks jne. Lastel vanust küll juba, et nad peaksid kaasa tulema. Kui terve rühm on haaratud probleemi, siis ei ole ühe lapsega rääkimisest ainult kasu minu arvates.
Olen Ulricaga sama meelt, et võiks rääkida ema ja lapsega. Minu kogemus näitab, et kui ema saab asjast õigesti aru, siis muutub ka lapse käitumine. Seega püüdke jõuda selleni, et olete kindel, et lisaks lapsele on ka ema veendunud, et kõik lapsed on võrdsed ja kedagi ei tohi eemale tõugata. Alati ei peagi see laps teie lapsega mängima, aga teda eemale tõugata või siis teisi mängimast ära kutsuda ta küll ei tohi. Hea on püüda ka välja selgitada, mis põhjusel laps teie last tõrjub. Võib olla on ka teie lapsel võimalik oma käitumises midagi muuta, et tulevikus selliseid probleeme ei tekiks.
Loomulikult on hea arutada sõpruse teemat kogu rühmaga. Võib olla peate õpetajale sellise ettepaneku tegema. Lasteaias sobib teha sel teemal joonistusi ja siis selle põhjal vestelda, et mis on hea ja mis hea ei ole. Ma arvan, et vestelge õpetajaga veelkord ja väljendage kindlalt oma soovi, et nemad tagaksid teie lapsele meeldiva olemise. Laps ei pea käima kaebamas, sest kasvataja, kes on probleemist teadlik, saab tähelepanelikult jälgida toimuvat ja õigel kohal sekkuda. See nõuab küll veidi pingutamist, kuid on täiesti teostatav. Kui ükski neist eelnevaist mingil põhjusel ei toimi, siis alles vahetage rühma. Julget lapse eest seismist!
