Tere,
minu tütar käib esimeses klassis. Suured raskused on temaga koolitööde tegemisel, ütleb, et talle ei meeldi neid teha, eriti matemaatikat. Kohati läheb väga palju energiat just selle peale, et saada ta koduseid töid tegema. Olen püüdnud omalt poolt rääkida, et mõistan teda, et mõned harjutused on rasked ja ebameeldivad, ent kui harjutada, siis saame koos raskustest üle. Lugema õppimisega oli sama probleem. Olen tunnustanud, kiitnud, küsinud ka tütrelt nõu, kuidas teha õppimine meeldivamaks. vastuseks on, et talle lihtsalt ei meeldi. Mul on kahju ja kurb, et esimeses klassis on tal õppimise vastu selline tunne, sooviks ikka, et asju tehtaks rõõmuga, sest koolitee teatavasti jätkub veel 11 aastat. Hea meelega saaks mingitki nõu, kuidas edasi.
tänades,
Piret
Tõesti kahju, kui juba esimeses klassis tekib kooli või õppimise suhtes vastumeelsust. Kui mõelda tagasi sügise peale, kuidas siis oli? Enamasti ju minnakse suure õhina ja innuga kooli. Ma küll ei ole koolis toimuva suhtes asjatundja, kuid esimesel aastal ei peaks olema palju kodus õppimist. Saan aru, et vahel ei jõua tunnis kõike valmis ja mõned lapsed vajavad rohkem aega ja kellegagi koos kahekesi õppimist, kuid suurt vaeva ja stressi peaks saama kuidagi siiski vältida.
Väga on oluline, kuidas õpitakse, kuivõrd huvitavaid meetodeid kasutatakse. Samuti on oluline rahulik ja sõbralik keskkond, jälgida lapse valmisolekut keskenduda, seega parajat tasakaalu pingutust nõudva aja puhkuse vahel, segavate asjade kõrvaldamist jne Kuigi õppimine on tõsine töö, saab seda kindlasti ka huvitamaks ja lapsekesksemaks muuta, näiteks arvutamist ja lugemist harjutada hoopis mõne mängu või lõbustate näidete kaudu.
Olete püüdnud last tunnustada ja mõista, kuid seni pole saanud selgust, mis talle raske on. Ega seda vist ole, jah, lapsel kerge seletada, mis ei meeldi. Mõelge jälle läbi senised kogemused, kas tuleb meelde mõni olukord, kus tüdruk oli rohkem huvitatud ja õppimine laabus kergemini, mis oli siis teisiti ja mis on muutunud. Võimalik , et olete juba ise ka piisavalt mures ja see pinge on lapselegi tajutav ning temagi kardab , et ei vasta teie või õpetaja ootusele ja ei suuda häälestuda, veel vähem rõõmuga õppida. Püüdke ka vältida selliseid hinnanguid õppimisele nagu „harjutus on raske ja ebameeldiv, saame koos raskustest üle“ jms. see sisendab lapsele pigem hirmu, soovi vältida, lootusetust, ärevust, ebakindlust, seega ei tee kindlasti õppimist meeldivaks. Kui meenub kasvõi midagigi, mis lapsele õppimisega meeldivat seostub, siis proovige seda kasutada.
Veel võib olla kasulik küsida õpetaja tähelepanekuid, kuidas tüdrukult koolis õppimine sujub, kuidas ta ennast seal tunneb, milline on tema meeleolu, motivatsioon, uudishimu, aktiivsus, mis tal hästi õnnestub või mis raskus valmistab. Keskenduma peaks ikkagi positiivsele ja läbi toetavate tegurite last aitama, see mis on meeldiv, seda soovitakse ka korrata ja uuesti kogeda. Ja lõpuks, nagu te isegi ilmselt mõelnud olete, olulisem on soov õppida ja koolis käia, tegevused ja protsessid on tähtsamad, et need meeldiksid. Keskenduge eelkõige lapse meeleolule, enesetundele, , mitte niivõrd tulemustele, hinnetele ja sooritusedukusele. Need kaasnevad hiljem, huvi tulemusena.
Suured tänud vastuse eest.
Sügisel talle meeldis koolis, siis vahepeal ei meeldinud, seejärel veidi jälle meeldis.
Õppimine läbi mängu: Näiteks proovisin nädalavahetusel kaardimängu ajal küsida, et palju on 5+5, mille peale tütar väga endast välja läks, öeldes, et ta ei taha mingit matemaatikat teha.
Olen tähele pannud, et tütrel on ka väiksed raskused keskendumisega, st. suudab vaid vähe aega ühele asjale pühenduda. Seega on ka minul vaja olla temaga kannatlik koolitööde tegemisel.
Sain viimati aru, et tal peab olema mingi stiimul, miks õppimisega vaja ruttu ühele poole saada. näiteks nädalavahetusel pidime külla minema ja kokkulepe oli, et kui jõuame ära õppida, siis saab ta kaasa tulla. imeväel sai kiirelt tehtud matemaatika ja lugemine. samas ma ei sooviks, et alati peab n.ö. kaupa tegema a la kui teed nii, siis saad seda...
Olen ka tütrele öelnud, et pole tähtis, kui hästi keegi teine klassis loeb või kui kiirelt arvutab, sest iga laps on eriline ja erinev. Ühel tuleb lugemine kiiremini, teine vajab rohkem aega. Lõpuks aga kõik loevad ja arvutavad. Laps on ise öelnud, et need matemaatika ülesanded on nii rasked ja vastikud, olen pakkunud oma abi, et koos saame raskustest üle ja pärast on juba kergem.
Ma ise arvan, et tütar ise tunneb end halvasti, sest tahaks olla klassis parim. ja kuna tal veel väga hästi matemaatika ja lugemine välja ei tule, siis on otsustanud, et need talle ei meeldi. Kuidas siin teha selgeks, et kool ongi õppimise ja harjutamise koht, kohe ei pea ju kõike oskama. ma ei tea, kas tütrel on ebakindluse ja vähese enesehinnangu tunne?
Olete püüdnud igat moodi leida viise tütart aidata, kuid muretsete jätkuvalt. Näib, et praeguselt on lapsel juba negatiivne suhtumine kujunenud ja seda muuta ei ole kerge. Peamine on see, et ta vabaneks mõttest, et õppimine ja matemaatika on midagi ebameeldivat ja raskest. Seda muudaks vaid see, kui ta kogeks edusamme, et ta saaks ise tunda õnnestumist. Seda on muidugi lihtsam öelda kui saavutada.
Läbi mängu olete ka proovinud. Kui nüüd veidi veel üritada nii, et vältida otsest seostamist matemaatika või õppimisülesandega, et ta kohe kaitsepositsioonile ei asuks. Näiteks 5+5 asemel küsida, kui sul on viis kaarti ja saad veel viis tükki juurde, kui palju sul siis on? Või poes olles, kui sa tahad osta ühe jäätise ja nätsu, mitu eurot sul vaja on? Küllap ta nüüd juba taipab, et püüate teda kavalusega arvutama panna, kuid see eeldab teilt tõesti märkamatut ja loomulikku lähenemist, et tema vastuseisu ületada. Veel võib olla selline mäng tulemuslikum, kui tal endal on vaja mõnes olukorras vastuseid, mis eeldab arvudega tegelemist.
Ka seda tuleb arvestada, et tal võibki olla raskusi arvude maailmas orienteerumisel või keskendumisega. Kui soovite selles selgust, siis võite pöörduda veel ka mõne spetsialisti poole nt eripedagoogi , logopeedi või lastepsühhiaatri poole.
Kui tal keskendumine õnnestub aga hästi siis kui mõni stiimul on, siis see on ju ikkagi märk, et keskendumisraskus oleneb olukorrast ja tema motiveeritusest. Seda hea teada, kuid ei pruugi alati olla võimalik arvestada. Seda enam kui pole kogu aeg neid toredaid asju, mille pärast ruttu ära õppida ja mis veelgi olulisem nn väline või kaudne stiimul ei aitab pikas perspektiivis teda ikkagi (seega kasutage mõõdukalt, kuid andke kindlasti positiivset tagasisidet selle kohta, et tal ülesanne õnnestus). Nt külla minek pärast õppimist on hea asi mille nimel pingutada, kuid ei muuda tema suhtumist matemaatikasse ega tõsta tema enesehinnangut õppimisega seoses. Õpimotivatsiooni tõstmiseks peab tundma otsemast seost ja rõõmu tulemustest. Näiteks hea meel, et ülesandest aru sai, oskab arvutada, mängu käigus saavutas edu vms.
Kindlasti jälgige ise, kuidas te õppimisest räägite, see ei tohiks sisaldada raskusele ja ebaedule viitavaid väljendusi. Püüdke anda tagasisidet vaid selle kohta, mis õnnestub ja loobuge mõnda aega survet avaldamast. Usun, et ta teab niigi, et olete olemas, kui ta vajab abi, andke teada, et olete olemas, kui ta seda vajab. Leidke muid asju, mis tal hästi välja tuleb ja andke positiivset tagasisidet, rõõmustage ka muude, sh lihtsate asjade üle. Näiteks kui joonistab, laulab, teeb käsitööd, aitab kedagi, rõõmustage kõige üle, mis talle endale korda läheb. See aitab kaasa tema enesekindlusele. Ta peab tundma, et ta väärtuslik ja armastatud ja see ei ole seotud sellega, kas ta suudab keskenduda või oskab arvutada.
