tere,
mure nelja-aastase poisiga. käsil on kolmas lasteaia-aasta, kuid aasta-aastalt on ta tervise pärast lasteaias üha vähem käinud.
aasta eest sündis perre väikevend ning sealtmaalt on suurem saanud aias käia mitte rohkem kui kolm päeva järjest ja aasta jooksul kokku üldse vast kümme-viisteist päeva. ütleb, et ei taha minna. vägisi ma ei taha viia ka, siis jääb stressis laps ju kohe haigeks, niikuinii on seal üks pisikupesa.
niisiis olen teda viinud siis, kui ma pika ajuloputuse ja veenmise järel olen saavutanud temaga mingi kokkuleppe. räägin, kui tore seal on jne. lepe võib nt olla, et käib reedeti, siis on mänguasjapäev ka. aga piisab vaid ühest lasteaiapäevast, kui ta jääb haigeks. siis köhib kaheksa nädalat jutti. kä\'ime arstide vahet ja kõik analüüsid on korras. ise paistab väga rahulolev asjade käigu üle, ehkki köhaga kaasneb terve hulk piiranguid jäätisekeelust ujumiskeeluni. kui keegi küsib, miks ta lasteaias ei ole, ütleb ta ilmse rahuloluga \"ma olen haige!\" ilmselt ei tee ta seda tahtlikult, pigem ikka alateadlikult. kuidas ma saan ta alateadvust lasteaeda soosima panna?
olen rääkinud, et seal on teised lapsed ja seltskond.
olen rääkinud, et sealne õpetaja ei pea koristama ja süüa tegema jne nagu mina, mistõttu on tal rohkem aega lasteaialaste jaoks.
olen rääkinud, et lasteaias on palju tegevusi, mida mina üldse ei oskagi talle õpetada või teha.
olen rääkinud, et lasteaias on teised ja huvitavamad mänguasjad.
olen rääkinud, et seal on muusika- ja võimlustund.
olen rääkinud, et ta saab seal õppida asju, mida väikevennale edasi õpetada. isegi mulle edasi õpetada, sest ma ju ei oska neid asju.
olen rääkinud, et mul on vaja vaikust ja rahu, misjärel on mul õhtul ja nädalavahetusel palju rohkem jaksu temaga mängida. (olen seda ka ellu viinud, jättes tite ja söögitegemine kus see ja teine neil harvadel õhtutel, kui nad papaga lasteaiast tulevad, ning tegelnud ainult temaga.)
olen rääkinud kõike!
tulemus on ikka üks: tema ei taha minna, kui viin, jääb haigeks ja \"tema võit\", sest siis jäetakse ju ikkagi koju, mis sest et jäätist ei saa.
olgu öeldud, et aias polevat probleeme, õpetaja kiidab ja ütleb et teised võtavad kampa (sügisel, pool aastat pärast väikse sündi, kolisime suurema kodulähedasemasse lasteaeda. ENNE venna sündi kolisime kodu.). tähelepanuväärne on veel, et kui ta lasteaiast koju tuleb, on ta rõõmus ja elav ja räägib, kuidas ta tahab sinna veel minna. järgmisel päeval on kõik see rõõm unustatud ja ta eelistab minuga kodus igavleda.
hull lugu on see, et ega ta kodus ka mängi. ripub minu küljes, äärmisel juhul mängib vennaga, aga kõik tema enda tuba ja mänguasjad seisavad jõude.
olen mures kahel põhjusel: ma näen, kuidas ta areng on seisma jäänud, tal pole omaealisi sõpru, pealehakkamist, oskusi ega muud. ta on eas, kus kõik teda köidab, aga kuna kodused päevad mööduvad väikvenna unede rütmis, pole siin neljasele eriti köitvat midagi. teiseks minu enda närvikava: kuna laps on kohutavalt jutukas (no tal on ju suhtlemisvaegus sellest kodus passimisest, arusaadav!), pole mul päevas eriti võimalust ühtki oma mõtet alustadagi, rääkimata selle lõpuni mõtlemisest, raamatu lugemisest vmt.
mõistan, et ta soov on rohkem emmega koos olla. aga me oleme kogu aeg koos. tõsi, ma ei saa otseselt temaga tegelda. me päev on selline, et ärkame, siis teen kõigile hommikusööki, seejärel üsna kohevarsti lähme õue. seal on küll meie aeg, väikevend magab ja meie räägime. aga ei mängi, sest on vaja käia turul või mujal. siis tuleme koju, sööme ja neljane läheb magama. kui ärkab, olen pahatihti juba kaks tundi üritanud väiksemat magama panna ja nii läbi, et vajan vaid rahu ja vaikust, kuid tema ärkab ja hakkab otsast peale tähelepanu nõudma. põgenen toidupoodi või õue jalutama, jättes lapsed mehe tegelda. vahel ikka jaksan temaga ka tegelda, kuid talle ei piisa sellest, pigem tuleb kohe tüli, kui üritan kasvõi tunniajalise autodega mängimise kõrvalt tõusta ja süüa tegema minna.
|
