Mul on selline mure, et laps ei taha võtta osa lasteaia õppetööst. Ta küll teeb kaasa aga alguses protestib vastu. Kui tegemist on sellise asjaga, mis ei tule kohe super hästi välja, ta loobub, muutub närviliseks. Samuti käitub ta ka väljaspool lasteaeda. Kuidagimoodi olen suutnud asja nii kaugele viia, et minuga ta teeb asju ja väga ei tõrgu. Samuti tundub mulle, et tal on raskusi oma emotsioonide taltsutamisega. 7 vast juba peaks aru saama mismoodi on viisakas käituda ja mitte? Tundub, et mina olen ainuke inimene, kellega ta käitub tõeliselt hästi: aitab mind, ei ütle kunagi ühtegi inetut sõna, kuulab ilusti sõna ja on üldse väga tubli. Mida ma kahjuks ei saa öelda, et ta ka teiste inimestega oleks. Mainin ka ära, et ta ei ole paha poiss ega ei tee lollusi, ega ka minu eelkirjeldatu ei ole kogu aeg nii, kuid siiski tihti. Kasvatajaga arutasime, et see võib muutuda suureks probleemiks kui ta läheb kooli.(justnimelt see õppetöö kaasategemine, vaeva nägemine ja teistega suhtlemine).
Taustast nii palju, et see on tal teine lasteaed, kuhu ta läks selle õppeaasta alguses. Eelmises lasteaias kasvatajad kunagi sellistele probleemidele tähelepanu ei pööranud, samas me ei saanud seal ka väga palju käia. (paar korda nädalas ehk). Kuna elame Tallinnas üürikorteris, siis on tulnud ka kodu meil mõned korrad vahetada. Lasteaia olen püüdnud jätta samaks , kuid nüüd viimane aasta vahetasime, kuna enne kooli on seal väga tähtis käis võimalikult palju kohal. On pingeid ka kodus, omavahelisel läbisaamisel.(emal ja isal) ja lapse isa on tihti Eestist ära välismaal tööl.
Saan suurepäraselt aru, et see kõik on ka lapsele mõju avaldanud, kuid mida ma saaks tema heaks ära teha, et tal oleks koolis lihtsam ja et ta ka käituks teiste inimestega alati ilusti?? Sest minuga ta on tõesti suurepärane ja ka mõne üksiku teise inimesega, kes on talle tõesti tähtis. Neid inimesi on kokku 3-4.
Kindlasti mõjutab last kõik see, mida kirjas nimetate: kolimised, lasteaiavahetus, pinged kodus, isa eemalolek, teie rahulolematus... Lapse impulsiivsus on tema loomulik olek, ta alles õpib oma tunnetega toime tulema ja siin saate just teie teda aidata. Paljudele lastele on keeruline see olukord, mil nad märkavad, et mõni asi ei tule välja nagu tahaks või sama hästi nagu teistel, lastel on enamasti raske olla kaotaja näiteks lauamängus või võidujooksus jms.
Oluline on õppida lapse tundeid peegeldama: sa oled kurb, et sul ei tulnud joonistus selline nagu oleksid tahtnud; sa oled pahane, et nägid palju vaeva, aga pole tulemusega rahul jne. Kui lapseni jõuab sõnum, et kõiki tundeid on normaalne tunda (ka viha, ka ärrituvus jms), ta rahuneb. Lapsed ei tea tihti, et tunnetel on nimed ja seetõttu võib ebamäärane väga paha tunne tema kehas talle ka hirmutav olla. Kui ema või mõni teine täiskasvanu talle rahulikult ning mõistvalt ütleb: sa oled pahane, sa oled tõre, sulle ei meeldi... on asi kohe palju selgem. Mõistagi ei pruugi laps kohe rahuneda, ja täiskasvanu peaks endale kindlasti aru andma ka sellest, et ta ei saa lapse nn halbu tundeid ära võtta, oma tundega hakkama saama peab laps ikka ise. Kuid meie saame teda oluliselt toetada – mitte teda lohutades ega riieldes, vaid tundele nime andes ja seda normaliseerides.
Kindlasti on lapsele vaja panna ka kindlaid piire. Nende tegevuste ja käitumiste kohta, mis teile lapse juures ei ole vastuvõetavad, peaksite andma selge minasõnumi: mis konkreetselt see käitumine oli, mis selle käitumise juures teid otseselt mõjutas, mis tundeid teis äratas. Kui lapsele öelda, et ära tee, see pole ilus, ole hea laps jms, siis see on suhteliselt tühi sõnum lapse jaoks. Rääkige konkreetsest mõjust ja laps saab paremini aru, millest te räägite.
Kuna meie lapsed elavad seda elu, mida elame meie vanematena, siis on väga oluline, et teie ise suudaksite seista oma vajaduste eest. Kui teie vajadused on kaetud, olete rõõmsam, rahulikum ja kannatlikum ning rõõmsam, rahulikum ja kannatlikum on ka teie laps.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
