Tere!
Pöördun Teie poole uuest. Proovisin tütrega rääkida nii nagu soovitasite, aga vastuseks sain ainult ropendava karjumise. Ta väitis , et polevat üldse minu asi. Tema elab nii nagu ta ise tahab. Koolist nõutakse, et miks ma teda koooli ei saada. Korra sõitis kooli aga siis oli esimene päev, kui ta hakkas koju nõudma. Klassijuhataja rääkis temaga ning siis ta jäi ikka sellleks päevaks kooli. Järgmine hommik hakkas ta uuesti koju nõudma ja juba uue põhjusega. Klassijuhataja rääkis temaga uuesti. Selleks päevaks siis ikka jäi. Iga õhtu klassijuhataja helistas mulle ja andis olukorrast ülevaate. Kolmandal hommikul hakkas uuesti koju nõudma ja jälle uue põhjusega. Seekord oli ta väga sõjakas oma nõudmisega ja kui ma väitsin, et koolist ei saa lihtsalt ära tulla. Ta käitus siis koolis väga inetult, solvas klassijuhatajat ebatsensuursete väljenditega ja lahkus omavoliliselt koolist. Klassjuhataja helistas mulle ja oli sellisest käitumisest väga häiritud ja ütles, et teda pole keegi senini nii solvanud ning lubas esitada avalduse eriinternaat kooli suunamiseks. Kuid me ei tahaks, et teda sinna suunatakse aga ei oska midagi peale hakata. Oskate soovitada mida edasi teha.
Kõike head soovides ootan vastust
Lugesin läbi ka teie esimese pöördumise, kus põhjalikult kirjeldasite toimunut. Teie suur mure on alguse saanud juba hulk aega tagasi ja selle jooksul olete püüdnud väga erineval moel olla hea lapsevanem ja pöördunud ka abi saamiseks mitmete spetsialistide poole. Saan aru, tunnete end praegu väga nõutuna ja abituna ning loomulikult olete murest murtud. Tütre vastuhakk kõigele on aga järjest tugevam, ohus võib olla koguni tema tervis. Esimeses kirjas viitasite selgelt, et tütar kogeb kaaslaste poolt halvustavat suhtumist, asi on läinud koguni peksmiseni ning see on talle väljakannatamatu ja väga alandav,see teeb teda vihaseks ja agressiivseks, mida ta väljendab nüüd üha selgemalt nii koolis õpetajatele kui teile kodus. See on tema täiesti mõistetav ja loomulik reaktsioon ebanormaalsele kohtlemisele!
Ilmselt ei aita teda see, kui ta saab pahandada, et puudub koolist või käitub inetult. Võtmeküsimus on ju selles, et kooliminek tähendaks tema suhtes veelgi suuremat alandust ja enesehinnangu hävingut. Sellest kirjutas oma vastuses põhjalikult ka kolleeg Ene Raudla. Miks ta peaks seda tahtma – lasta ennast veel ja veel halvast kohelda? Teistel on kerge öelda, et kannata ära ja see on sinu enda viga, ise käitud halvasti ja kõik teised ju saavad koolis käia. See teda ei aita kuidagi, vaid annab ikka ja jälle hinnanguid talle, et ta on halb, tema tunded on valed ja ta peaks olema teistsugune. See on tema jaoks soola raputamine nüüd juba väga valusale haavale.
Mida siis aga teha edasi. Teie vanemana, olete kindlasti õnnetu koos temaga, soovite talle ju parimat. Väljendage kindlasti, et saate temast aru ja ei mõista hukka. Ta ju tahaks teisiti, käia koolis ja saada tunnustust. Ta lihtsalt ei tule toime selle keerulise olukorraga, ta ei oska teisiti.
Esialgse info põhjal oleks vaja sekkuda koolis õpilaste omavahelistesse suhtesse, üksteise julma ja alandava kohtlemise peatamiseks. See on hädavajalik ka teistele õpilastele ning eeldab oskuslikku lähenemist täiskasvanute poolt. Teie saate sellele kaasa aidata, tütrel endal puudub praegu selleks ressurss.
Praegu näib palju tähtsam see, et ta saaks spetsialistidelt abi, et tema psüühika ei saaks kahjustatud, alles seejärel on teisena tähtis, et ta õpiks. Õppimiseks peab ta tundma end eelkõige turvaliselt, mitte ohustatuna teiste poolt. Praegu läheb tal kogu energia iseendaga ja juhtunuga toimetulekuks.
Palun pöörduge kindlasti kohaliku psühholoogi poole, veel parem kui pereterapeudi poole. Sellisele probleemile ei ole kiireid lahendusi, ravimid jms. juhul kui neid välja kirjutataks, ei lahendaks kõiki probleeme. Probleemi ulatusest räägib nende korduvus erinevates koolides. Samuti ei usu ma, et parim lahendus tütrele oleks erikooli saatmine. Tütar vajab abi, mitte karistusi. Lahendus, milleni jõuate, peab sobima ja olema tema arengu huvides (mõned senised ei lähtunud tema heaolust), et ta oleks motiveeritud, tema probleemide lahenduse vältimatu osa on tema hea enesetunne. Soovin ka teile kannatlikku meelt, et jaksaksite oma tütart toetada ja mõista. Ta vajab teid ja häid suhteid teiega.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
