Minu laps on 8-aastane tüdruk ja ta on pidevalt hädas kehalise kasvatuse tundidega - kui hakkama ei saa, siis teised veel narrivat ka ja kord saab ta palliga vastu pead, kord on jalg sinine või peas kanamuna suurune muhk, niisiis ta lausa kardab neid kehalise kasvatuse tunde juba ja räägib mitu päeva varem, et ta ei saa jälle hakkama või siis üritab teeselda, et on külmetunud, et ei peaks nendel päevadel kooli minema - aga tund on kolmel korral nädalas! Niisiis, ei teagi enam, mida mõelda ega teha - tean vaid, et lapsed ei ole ju kõik samasuguste võimetega.
Tänan, et olete tõstatanud väga olulise teema. Sarnaseid muresid, erineval viisil narrimist ja kiusamist tuleb kahjuks ikka ja jälle ette ja väga oluline on võimalikult kiiresti sekkuda. Seda enam, et on ilmnenud juba tütre vastumeelsus minna kehalise kasvatuse tundi. Tähtis on ka see, et tütar on usaldanud teile, miks ta ei taha tundi minna.
Kirja lugedes tekib mõte, et pole ka ime, et ta keeldub kehalise kasvatuse tundi minemast. Kui laps tunnetab oma ebaõnnestumist, on see hoop tema enesehinnangule, lisaks veel teiste narrimine, mis on ju alandav. Kindlasti on vaja täiskasvanute sekkumist, ka õpetaja poolt märkamist ja abi.
Nõustun täiesti sellega, et lapsed ei ole ühesugused ei võimete, isikuomaduste ega vajaduste poolest. Igal juhul vajab laps toetust ja mõistmist ning seejärel on ta ka huvitatud oma võimete kohaselt õppima, arenema, pingutama. Seega oleneb väga palju sellest, millise tähenduse või hinnangu laps saab nii saavutatud tulemustele kui käitumistele.
Tundides toimuva suhtes on õpetajal suur vastutus selle ees, kuidas lapsed end tunnevad, milline on nende motivatsioon jne. Ka täiskasvanute mittesekkumine narrimise, teistele haiget tegemise jms. korral on oluline märk nii kiusajatele kui kiusatavale. Küllap esineb laste vahel ka väiksemaid arusaamatusi ja suhete klaarimisi, millega nad ise toime tulevad, kuid on ka neid, millega nad ise toime ei tule.
Praegu võibki tütrele olla kõige raskem segadus, abitus, ebaõiglus, see, et ülekohust ja narrimist ei märgata ega sekkuta. See võib jääda kõlama ka nii, et justkui tema endaga on midagi valesti, tema on süüdi või äpardunud ning selle suhtumise omaksvõtu mõju võib olla väga pikaajaline. Antud olukorras saaksite esmalt olla oma lapsele toeks ja mõista teda ning koos arutelda, mida ta saaks enda eest seismiseks ette võtta.
Mõelge koos, kuidas anda selgelt teada, et talle on teiste käitumine ei meeldi. Narrimine saab jätkuda siis, kui ta sellele vastu ei seisa. Teie saate toetada, et ta ei annaks iseendale hinnanguid selle järgi, kuidas kehalise kasvatuse tunnis hakkama saab. Ta peab uskuma, et ta ei ole seetõttu teistest halvem, kui mõni asi tunnis ebaõnnestub.
Samuti on vajalik kaasata mure lahendamisse õpetaja. Võimalik, et ta pole tüdruku halvast enesetundest teadlik või vähemalt selle üha süvenevast mõjust. Arutlege kõik koos, teie, tütar ja õpetaja, kuidas edasi toimida. Õpetaja kaasamisel on väga oluline, kuidas seda teha.
Peamine on kujundada vestluseks suhtumine, et ta on oluline persoon, kes saab aidata ühiselt mure lahendamisel, mitte süüdlane, keda rünnatakse ja kritiseeritakse. Alustada saab näiteks informeerides olukorra tõsidusest ning seejärel pakkuda võimalust koos mõelda, mida teha.
Ja veel, miks ka mitte kaasata eksperte, näiteks uurige, kas selles koolis on psühholoog, kindlasti saab temaltki tuge, kuidas selliseid olukordi edukalt lahendada.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
