Minu poeg käib esimest aastat koolis, muidu igati tore poiss, kuid enne kooli minekut tema käitumine nii muutunud. Nii närviline ja tihtipeale läheb meil häälekaks vaidluseks, muidugi nii, et mina siis tõstan häält ja tema kohe ka. Külastasime kunagi aasta tagasi ka lastepsühholoogi,kuid siis arvasiti, et vaidlused on eakohased ja läheb mööda, kuid see närvilisus, et laps nii kiiresti ärritub ja hakkab ka vahel asju loopima, no see teeb ikka muret. Ehk saan nõu, kas külastada taas eksperti.
Lapse kooliminek on lapse elus suur muutus. See on lapse jaoks üleminek mängulisest maailmast tõsisele tööle - õppimisele. Laste kooliks ettevalmistuse tase on suuresti erinev. Üks oskab vaevu lugeda, teisele ei ole probleemiks mitmeköitelise raamatu lugemine. Ühele on probleemiks lugemine, teisele arvutamine, kolmandale pallivise jne.
Vähem räägitakse aga sellest, kuidas üks või teine laps on kooliks ette valmistatud just mis tahes olukorraga hakkamasaamiseks. See on sotsiaalne oskus, mis on samavõrd oluline kui lugemine, kirjutamine. Esimestel koolipäevade ebaedu ja toimetulematuse tunnetus võib saada järgnevate ebaõnnestumiste jadaks. Iga vanem tahab, et tema laps oleks iseseisev, vastutusvõimeline ja loov. Et ta oleks õnnelik ja saaks ise hakkama.
Lapsevanemana näeme selle nimel palju vaeva. Väiksele õpetame tähti ja numbreid, siis sunnime lugema ja harjutama. Paneme ettevalmistusklassi, trenni ja muusikakooli. Suuremale loeme moraali, üritame teda “muuta” läbilöögivõimeliseks ja edukaks.
Mõnikord saavutame vastupidise ja laps ei taha vabatahtlikult enam ka lihtsaid asju teha. Mis siis võib olla juhtunud? Iga laps on isiksus, tema teab väga hästi, mis peaks olema just tema jaoks teisiti. Täiskasvanutel on aga voli reaalsust omatahtsi tõlgendada ja kirjeldada. Meie täiskasvanud justkui teaksime kõhkluseta, mis on lapsele parim.
Lapse võib rahutult panna käituma hirm, et äkki ta ei suuda olla nii tubli kui temalt oodatakse. Või on suhtlemise probleemid oma eakaaslastega koolis. Või on hoopis kodused probleemid. Me ei tea, me ainult arvame. Tegelikku tõde teab aga laps ise.
Oma rahutu käitumisega annab ta mõista, et märgake mind, ma tahan, et te mind kuulaksite. Meile näiv tühine ja ebaoluline asi võib lapsele tõsist hingevalu tähendada.. Mida saaks siin eelkõige teha? Oluline on lapsega rääkida nii, et laps ei tõmbuks endasse, ei tekiks süütunnet ega pahameelt. Rääkida lapsega nii, et see aitaks tal tundeid väljendada. Me ei tea ju, mis temale endale tegelikult muret teeb.
Tunded ei ole halvad, tunded on meie sõbrad, mis annavad infot eelkõige meile endale, mis tegelikult muret valmistab. Kui me hindame last vaid tema välise käitumise järgi, siis räägitakse probleemsest lapsest. Vaatleme aga seda olukorda selliselt, et lapsel on probleem ja ta vajab abi. Mure võib panna lapse rahutult käituma.
Lapsele võiks öelda: „ Ma olen märganud, et sa lähed sageli endast välja. Kas sa oled mõelnud, mis võiks selle põhjuseks olla?“. Kui vastuseks on „Ei midagi“, siis võiks öelda: „Ma saan aru, et sinu jaoks ei ole midagi, kuid mind teeb sinu käitumine murelikuks. Ma tahan sellest sinuga rääkida.“
Siin on abiks aktiivne kuulamine, st tundeid peegeldav kuulamine. Lapse probleemist saame teadlikuks läbi tunnete kuulamise. Vahel võtab kuulamine palju aega, enne kui laps jõuab väljaöelduga oma mure tuumani.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
