Tere,
minu 4 aastane poeg alustas lasteaias käimist 1 a ja 10 kuuselt ning algusest peale on kõik väga kenasti sujunud, kuni...3 nädalat tagasi algas igapäevane jutt, et tema ei taha lasteaeda minna. Uurisin siis, et miks ei taha...minu sõbrad ei mängi minuga, oli vastus. Samas hommikuti lasteaeda jõudes läheb ta hea meelega mängima. Ta on alati rohkem omaette nokitseja olnud, kuid nüüd on vist teisiti. Kasvataja kiidab, et tore laps ja saab kõigiga kenasti läbi. Kuid midagi on siiski valesti, sest terve nädala, mil ta lasteaias, pissib öösiti voodisse. Enne tuttuminekut käib pissil ja kella 1 ajal võtan ta üles pissile, hommikul on ikka voodi märg. Tuleb nädalavahetus on kõik taas korras, nädalavahetuseti ei võta ma teda isegi üles, et pissile minna. Esmaspäev, lasteaed selja taga ja jälle otsast peale, nii juba 3 nädalat. Lisaks sellele käib kodus pidev koera jutt. Tema tahaks endale koera. Ma ei tea mida teha, kelle poole pöörduda. Meil siin pole võimalust psühholoogi nõustamist saada. Tegeleme temaga täpselt nii palju kui ta soovib ja kodus on meil omavahelised suhted mehega ka väga head. Ta on üksiklaps ja olen mures, andke palun nõu.
Olete täiesti mõistetavalt suures mures oma lapse pärast, kelle käitumise põhjused on teile arusaamatud.
Öine allapissimine viitab ennekõike sellele, et teie laps on suures stressis. Sellisel juhul on lastel tavapärane, et nad lähevad arengus nagu pisut tagasi. Kuna laps räägib iga päev, et ta ei taha lasteaeda minna ning öised mured ilmnevad just lasteaiapäevadel, siis on väga suur tõenäosus, et stressi põhjus peitub lasteaias. Ka koera jutt, kui see on eriti intensiivistunud viimaste nädalate jooksul, võib viidata suurenenud stressile. Koer on lapsele võimalus oma pingeid maandada, on keegi, kes on soe, pehme, alati olemas, rõõmus, pretensioonitu mängukaaslane. Laps ei oska seda ise veel niimoodi mõelda, kuid ta teab seda alateadlikult.
Soovitan kõigepealt kasvatajaga koos tõsiselt mõelda, mis muutus lasteaias 3 nädalat tagasi? Erinevad teemad, millele võiks mõelda: väikesed muudatused lasteaia elu-olus, uued või muutunud reeglid, personal, laste omavahelised suhtemustrid (kes kellega jne.), mõni üksik võib-olla tähtsusetuna näiv erakorraline sündmus vms. Küllap olete seda juba kasvatajalt küsinud ning ilmselt on see sündmus olnud väike, mida kasvatajal esimesel hetkel kohe meeldegi ei tule välja pakkuda. Tasub küsida erinevate lastega kokkupuutuvate inimeste käest. Mida rohkem päid kokku panna, seda suurem on tõenäosus asjale jälile saada.
Teiselt poolt on kindlasti abistav last aktiivselt kuulata. Te olete juba hea alguse teinud ja teada saanud, et sõbrad ei mängi temaga. Seda lõngakera peaks nüüd edasi harutama, et põhjani välja jõuda. Laps toob kõigepealt välja esimese asja, mis talle meelde tuleb. Kui teda nüüd hoolivalt ja toetavalt kuulama hakata (st. hüpoteetiliste küsimuste püstitamist ja lapse vastuste talle tagasi peegeldamist), siis jõuate tasapisi asja tuumani. See võib toimuda mitme päeva jooksul, erinevate lühikeste vestluste käigus, sest laps on ju veel väike. Tal peab olema piisavalt vahepeal aega, et mõelda asjade peale, see kõik on ju tema jaoks uus. N: „Minu sõbrad ei mängi minuga“ „Kas sa tunned ennast üksikuna?“ „Ma ei tea“ „Sulle ei meeldi enam üksinda mängida?“ „Meeldib, aga mitte alati“ „Sa tahaksid rohkem teistega koos mängida aga nemad ei võta sind mängu?“ „Jah“ „Kas nad on sulle kuidagi haiget teinud?“ jne. jne. Iga vastus juhib teid edasi ja mõne vastusega saate ka tükk maad sügavamale. Ka seal ei tasu veel pidama jääda, hea on veenduda, et veel allpool midagi ei ole. Sellised vestlused iseenesest mõjuvad lapsele pinget maandavalt, ta tajub teie armastust ja hoolimist, seda, et tema on okei ning hakkab ühtlasi asjadest ka paremini aru saama ja ennast enesekindlamalt tundma. Rohkem infot aktiivse kuulamise kohta leiate Th. Gordoni raamatust „Tark lapsevanem“.
Kui kuulamisega on raske kuhugi välja jõuda, võite proovida ka mängu. Lapsed reeglina elavad oma stressi välja mängus. Nad mängivad uuesti ja uuesti läbi olukord, mis on neile stressirohked olnud (N: arstimäng peale arstilkäiku). Kõigepealt võite jälgida, kas mingid teemad jäävad teile silma lapse spontaanses mängus. Kui mitte, siis pakkuge end mängukaaslaseks ja laske lapsel valida teema. N: Mängime täna legodega lasteaeda. Kes sina oled? Kes mina olen? Kus me oleme? Kes siin veel on? Jne. Sündmuste areng selles mängus võib viidata teemadele, mis hetkel teie lapsele muret teevad. Või kui teie lapsele meeldib joonistada, siis ka see on hea eneseväljenduse kanal. Pakkuge talle joonistamist ja vaadake koos, mis paberile tuli ja kuidas see igapäevaste asjadega seotud võib olla. Soovin teile lahendusteni jõudmist läbi mängu- ja avastamisrõõmu koos lapsega!
