Tere! Olen suures mures oma viieteistkümne aastase tütre pärast, kes saab juba 4kuu pärast kuusteist. Ta ei taha üldse kooli minna. Probleem hakkas sellest kui koolis, kus enne oli 2 seitsmendat kassi, tehti uuest õppeaastast 3 klassi komplekti ja ühe aine alusel tõsteti minu tütar sellesse uude seitsmendasse klassi kus tema endisest klasssist oli vaid üks tüdruk ja mõned poisid ning ülejäänud olid maakoolidest. Algul ei olnud koolis käimisega probleeme. Poole aasta pärast hakkas klassijuhataja tema käitumise pärast helistama. Õppeedukus langes. Ta osales koolitantsus. See talle algul väga meeldis, sest oli sellega mitmeid aastaid tegelenud ning seal käisid tema endise kassi õpilased. Peale uude kassi suunamisest ta loobus sellest. Seitsmes klass sai ikka lõpetatud. Kaheksandas kassis sai I veerand läbi ilma puudumisteta ja päris normaalsete hinnetega, aga II veerand hakkas peale pidevalt koolist puudumistega. Me käime abikkasaga vahetustega tööl.Sellel nädalal, kui me olime õhtuses vahetuses ja hommikul kodus, läks ta kooli. Teine nädal, kui olime tööl, kooli ei läinud. Kodus temaga rääkida üldse ei saanud, sest kui küsisid, siis ainult karjus vastu ja kasutas solvavaid väljendeid nii kaua kui ma nutma hakkasin. Lõpuks 3 nädalat enne II veerandi lõppu ei läinud ta üldse enam kooli. Põhjuseks ütles, et teda koolis oma klassikaaslased mõnitavad ja kiusavad ning tal ei ole seal enam ühtegi sõpra. Ta nõudis, et tahab teise kooli tasandus klassi minna õppima. Rääkisin sellest kooli direktoriga ja nõustamiskomisjoni esindajaga ning tegime vastavad uuringud läbi. Nõustamiskomisjon andis veel tüdrukul viimase võimaluse otsustada kas ta läheb oma endisesse klassi õppima või ikka tahab tasandusklassi. Ta otsustas jääda endisesse klassi. Uuel veerandil käis ainult 2 päeva koolis ja rohkem ei läinud. Helistasin uuesti nõustamiskomisjoni esindajale. Tema soovitas koos tüdrukuga uue kooli direktori poole pöörduda.Käisime seal ära ja ta võeti lahkesti vastu ja kohe järgmisest päevast asus ta õppima tasandusklassi. Esimene kuu läks seal hästi. Õppeedukusel ei olnud viga puudumisi ei olnud ja siis hakkasid äkki jälle puudumised. Mind kutsuti mittu korda õppenõukogusse vastust andma miks tüdruk koolis ei käi. Iga kord ta lubas, et hakkab korralikult käima. Lõpuks hakkas ta kodust ära käima nii, ta ei tulnud enam ööseks koju vaid vaid jäi oma poisssõbra juurde. Pöördusin lastekaitse poole ja politsei poole, et teda koju saada. Lõpuks soovitati mul ikka ise järgi minna ja ta koju tuua. Ta jäeti suve tööle,et klassi lõpetada. Algul käis mõned päevad ja siis jälle ei läinud. Kodus oli kogu aeg sellest nii pingeline olukord ning lõpuks teatas poisssõber talle, et ei taha temaga suhelda. See Viis asja selleni, et olime sunnitud kutsuma kiirabi koju kuna ta hüsteeritses ja me ei osanud enam midagi peale hakata. Ma ei lasknud tal üksi ennast tuppa kinni panna ja selle eest ta hammustas mind nii,et mul oli tohutu verevalum käepeal. Kiirabi tul koos politseiga. Peale rahustit rahunes maha. See õppeaasta lõppes sellega, et ta jäeti klassikursust kordama. Suvel tekkisid omakorda probleemid, sest jäi suitsetamisega politseile vahele ja asi anti alaealiste komisjoni. Nemad kohustasid nõustamiskomisjoni poole pöörduma. Seal kohutati käima ravil nende psühhoterapeudi juures ning tütar hakkas saama punkt- massaaž teraapiat. Uuel õppeaastal alguses natuke käis koolis ja jälle ei läinud. Olin pidevalt ühenduses kooli sotsiaalpedagoogiga. Lõpuks tuli sotsiaalpedagoog koos direktoriga koju temaga rääkima. Ta ei suvatsenud selleks ajaks diivanilt teki alt välja tulla . Direktor ütle talle, et otsustab ta enda koolist ära saata internaatkooli. Kui me olime lahkunud lõi ta suures vihas korteris vaheukse jääklaasi puruks. Nõustmiskomisjon suunas ta internaatkooli. Nüüd asus ta õppima kodust eemal internaadis. Seal hinnetel ei olnud viga aga siis tulid teised probleemid, kuna ta ise on küllalt bravuurse käitumisega tekkis kaaslastega tüli, kus ta peksti läbi öörahu ajal. Me sõitsime kooli järele ning tõime koju. Kiirabis vaadati vigastused üle ja järgmine päev käisime politseis avaldust tegemas. Peale seda juhtumit sai ta kooli minna alles paari nädala pärast. Kuid ta ei suutnud seal olla kuigi kaua ja tuli jälle ära koju. Nüüd läksime omakorda lastepsühhiaatri vastuvõtule ja nüüd tehakse sealt poolt uuringuid. Kuid uus veerand on alanud ja ta eiole veel kooli läinud. Nädala alguses pöördusin jälle lastekaitse töötaja poole. Käisime seal koos tüdrukuga ära. Ta kuulas kenasti juttu ära, aga peale väljumist sain mina vänget sõnade osaliseks. Järgmine päev helistas lastekaitse töötaja ja uuris , kas ta läks kooli, kuna vastasin ,et ei läinud ta ei tulnud isegi ööseks koju, siis loeti mulle sõnad peale. Ma pean tüdruku kooli viima ja kui ei vii siis mind trahvitakse. Ma tahaks teada, kuidas ma pean seda tüdrukut kooli viima, kas kinniseotuna autosse panema või selleks poltsei kutsuma. Samuti tahaks teada, mille eest mind trahvima hakatakse, kui olen proovinud kõiki vahendeid, mida oskan välja mõelda. Praeguseks on mu mõistus otsa ja ei oska enam midagi ette võtta. Palun aidake.
Teismeline on eakaaslaste, õpetajate ja oma vanemate hinnangute suhtes väga tundlik. Neil on pidev mure, millisena teised teda näevad, kuidas hindavad. See on aeg, kus lapsele saab oluliseks teha ise otsuseid. On raske iseseisvuda kui puudub julgus seda teha. Teismeline oleks nagu kahe tule vahel: mina ise ja need teised- vanemad, õpetajad, spetsialistid, kaasõpilased.
Enamus vanemaid jätkavad ka teismeliste kasvatamist endisel armastaval, heasoovlikul ja pealekäival moel. Kui me eitame teismeliste iseseisvust, tundub neile, et neid kritiseeritakse ja alahinnatakse. Teismeikka jõudnud lapsi on liiga hilja „kasvatama“ hakata. Lapsed saavad kõige olulisema elus toimetulekuks juba esimese kolme-nelja aasta jooksul. Lapsevanemate olulisus on ka järgeva kuu-seitsme aasta jooksul. Teismelistele on kõige olulisemad nende eakaaslased, teised täiskasvanud ja nende endi sisemaailm.
Kui teimelistel on kujunenud enesekindlus ja eneseaustus, siis usaldab ta enda võimeid ja usub mistahes ettevõtmistesse. Eneseaustus on meie teadmine ja kogemus selle kohta, kes me oleme. See annab märku sellest, kui hästi me ennast tunneme ja milline on meie hinnang sellele, mida me endast teame. Eneseaustust võib piltlikult vaadelda sisemise tugisamba, keskme või tuumana.
Inimesed, kellel on eluterve, hästiarenenud eneseaustus, tunnevad end iseseisvana ning neil on endaga kerge olla. Madala eneseaustusega inimene on pidevalt ebakindel, enesekriitiline ja vaevleb süütundes.
Pidevad ebaõnnestumised ja teiste kritiseeriv hinnang toovad vastupidise efekti. Võimalik, et Teie tütre eneseaustus ei ole piisav selleks, et üritada ettetulevad raskused ületada.
Enesekindlus on meie võimete mõõdupuu- see näitab, mida me oskame teha hästi ja nutikalt või siis kehvasti ja ebatõhusalt. See viitab sellele, mida me suudame saavutada. Kui on eluterve eneseaustus, tekib harva probleeme enesekindlusega. Madala eneseaustusega isik leiab, et ebaõnnestumine on sellepärast, et ta ise on üks uur läbikukkumine. Väga raske on õppida midagi uut, kui ta tunneb et on rumal. Võimalik, et teie tütar tunneb end väärtusetuna, tal puudub enda motiveerimiseks eneseaustus. Esmatähtsaks selles eas saab enesekasvatus ja enda poolt vastuvõetud otsused. Tundub, et senini on tema edust olnud vaid teised lähedased huvitatud, tema ise aga lükatav-tõmmatav.
Me ootame, et laps muutuks. Muutuma peame ka meie- täiskasvanud. Me teeme enda arvates kõige õigemaid otsuseid, abistame neid enda arvates parimal moel. Kas laps tunneb, et teda armastatakse, temast hoolitakse ka siis, kui kooli tulemused ei vasta oodatule?
Kas olete valmis oma lapsele ütlema: „Aita mind, et ma saaksin sind aidata. Ma olen sind sinu probleemide lahendamisel püüdnud aidata, kuid see ei ole toiminud. Palju on uusi alustamisi, kuid osad on jäänud pooleli. See teeb mind väga murelikuks. Hindan sinu otsustamisvõimet. Sa oled võimeline otsustama, kuid osad senised sinu otsused ei ole toiminud. Kas sulle ei tundu, et mõned neist on sulle kahjustavalt mõjunud?“.
Lastel on oma probleemidele tegelikult vastused olemas. Nad vajavad enda kõrvale täiskasvanuid, kes neid mõistaks ja austaks kõige inimlikumal moel. Võimatuna tunduv käitumine võib kõneleda sellest, et käituge minuga teisiti ja kõik saab korda.
Kannatlikkust soovides
Ene Raudla
7 lugejat arvavad, et see vastus ei olnud abistav.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
