Sain teada, et mu 10-aastast poega narritakse ja togitakse koolis pidevalt. Olen tähele pannud, et poisil kas kooliasjad katki (ühel õpikul olid kaaned lahti kistud), riided määritud või õmblustest rebenenud. Küsimise peale ütleb laps, et mängides juhtus või kukkus või raamat lihtsalt läks katki. Samuti oli ühel kuul mobiiliarve hirmus suur - tellitud oli taustapilte ja helinaid, aga lapse enda telefon on vanem mudel ning tean, et ta endale tellida ei saanud. Poiss ise ei räägi mitte midagi
Sellest, et teda kiusatakse, sain kindlalt teada juhuslikult oma sõbranna käest - tema tütar käib samas koolis ja oli emale rääkinud. Kui poja käest küsisin, ütles ta ainult, mis see minu asi on ja tormas oma tuppa.
Mida ma nüüd tegema pean? Kooli vahetama? Õpetajaga rääkima? Uurima, kes on need kiusajad? Mõistus otsas...
Kindlasti peaksid sa kõigepealt ikkagi poisiga rääkima. Sellised asjad ainult süvenevad ja lähevad hullemaks. Poiss ei julge rääkida, võib-olla on tal häbi sinu ees! Võta igaljuhul ruttu midagi ette!!!!!!!!!!!!!!!!!!!
Meil ka lapse koolis probleeme ühe poisiga, kes pommib taskuraha väiksematelt välja. Avastasin asja ka pool juhuslikult. Annan poisile tavaliselt igapäev söögiraha kaasa, siis aga mingil hetkel sain teada, et poiss ei söö päeval. Noh lõpuks rääkis ikka välja... alguses kartis, kuna teda oli pommija hirmutanud, et annab talle peksa kui kellegile räägib. Käisime koolis nii koolipsühholoogi kui klassijutajaga rääkimas ja ka pommija-poisi vanemad käisid koolis. Väga pikka ja emotsioonide rohke protsess... õnneks koolipsühholoog oli hästi asjalik. Nüüd käivad mõlemad samas koolis edasi, rahumeelselt. Pommija käib siiani koolipsühholoogi juures minu teada.
meil oli sama mure 5.klassi algul. 4.klassis tuli uus poiss, kes senised sõprussuhted sassi ajas ja 4.klassi lõpuks olid kujunenud uued sõpruskonnad. kohe 5.kl. alguses hakati uue eestvedamisel minu poissi kiusama. hea oli aga see, et poiss rääkis mulle asjast kohe. rääkisin klassijuhatajaga, kes vestles terve klassiga sõprusest, omavahelistest suhetest jne. helistasin mõne poisi vanemale, keda tundsin, nemad rääkisid oma poegadega. ühega ninameestest käisime koos pojaga rääkimas tema juures kodus, kui tal vanemaid kodus polnud. tuli välja, et see poiss kartis, et kui tema kiusamisega ei ühine, hakkab uus poiss teda kiusama. tõstsin tema enesehinnangut ja tegin talle selgeks, et siiamaani oli ju tema klassis liider olnud, samuti ka kõige pikem poiss klassis, miks ta peaks uut kartma. mõtles järele ja sai aru, et tõesti pole põhjust. kõigest sellest oli väga palju abi ja umbes kuu aja pärast ei mäletanud kiusamist enam keegi. nii et kõige parem, kui saaksid poja rääkima, siis saaksid edasi tegutseda. aga isegi, kui ta ei räägi, pöördu ikka klassijuhataja poole, tema saab aidata. jõudu!
Tere!
See, mida te kirjeldate oma kirjas on väga tõsine lugu. Tõsine just selles mõttes, et poja emotsionaalne seisund võib olla last kahjustava toimega. Laps tunneb, eriti poisslaps, end selles olukorras nõrgana. Poeg ei taha sellest vanematele rääkida, sest tema arvates nõrgestab see teda veelgi. Ta püüab selle olukorraga kuidagi hakkama saada- kannatades. Veel kardab ta, et vanemad võivad sekkuda ja kooli tulla asju selgitama. Need on lapse reaalsed hirmud selles olukorras.
Mida siiski teha?
Lapsel on tõsine probleem. Vanem on lapse probleemi lahendamisel abistaja rollis, mitte probleemi lahendaja ise. Kui Te vahetate kooli, siis tegelikult läheb sinna kaasa ka lapse probleem.
Kuidas laps saaks ennast kaitsta mistahes olukordades ja kohtades, et ta ei muutuks ohvriks? See on peamine probleemi lahendamise mõte.
Soovitan Teil koos lapsega pöörduda lapsepsühholoogi poole. Poja enesehinnang on madal, mis vajab koos spetsialisti abiga analüüsimist ja korrigeerimist. Poeg peab saama tagasi enesekindluse ja julguse tulla toime mistahes olukorraga. Psühholoogi abiga leitakse sobivad käitumise variandid, mis aitavad kiusajatega toime tulla.
