Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Kool ja lasteaed :: õppimine, mure, kurbus, kool

Helina
Külaline
Postitatud 11.12.2010 kell 12:53
Tervist!

Meie peres on probleem teistsugune, olen last kasvatand algusest üksi, lapsele on selgitatud miks ei ole isa, tema jaoks oli vanaisa mõlema eest, ka vanaisa on seda öelnud. Koolis õppimine oli 4-5d käitumine tüüpiline poistele, lollused ja konfliktid. Vanaisa on mu 9a lapse jaoks primaarne, peale minu. Nüüd kui vanaisa läks meie juurest ootamatult, on laps teistmoodi, ei oska ma enam temaga suhelda, selgitada, olen ikka öelnud et ta on nüüd peremees ja et vanaisa oleks tahtnud et õpiksid hästi ja oleksid hea laps. Sellest ei ole kuudki möödas, alguses oli ikka raske, siis mingi hetk rahunes ja käitus temale kohaselt, nagu poleks midagi olnudki, ja nüüd äkki on koolis suured jamad, õppimine jääb tahaplaanile, segab tundi, käitub halvasti jnejne. Mina pean ise kõik seda suurt majapidamist ülal hoidma, tööl käima ja edasi püüdma, just isa nimel. Ema mul on lapsega kodus õppimas ja räägib kui raskelt laps õpib, ei taha ja vaidleb ei kuula, karjub, sõimab. Ta ei räägi ka milles asi on, olen ise käinud Gordoni perekoolis, aga nendest lausetest pole talle abi olnud. Olen kõike proovinud, ka psüholoogi juures sai kunagi käidud, aga ta ei räägi ka talle midagi, probleem pidi tulema koolist, nagu psüholoog on öelnud. Aga praegu on olukord teine, ja nüüd ma ei tea enam mida teha, endal on samamoodi väga raske, teha kõigile head nägu et jah ma jõuan ja jaksan edasi minna, kuigi hing sees nutab. Ja loomulikult laps süüdistas alguses ennast, et tema on vanaisa surmas süüdi, et ta palub andeks siis ta tuleb ju tagasi. Et ta ei taha ilma temata olla, tahab vanaisa. Aus olla siis isegi tunnen end aegajalt halvasti et miks küll...aga ju oli tal aeg minna. Eks ei jõua mullegi see veel niipea kohale.
Millest küll alustada?
Kuidas last aidata?
Soovin nõu.
Meelike Saarna
Pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja
Postitatud 12.12.2010 kell 00:04
Teie peres on lein. See on raske olukord teie kõigi jaoks, sest igal teist oli omamoodi ja eriline suhe isa ja vanaisaga, kes nüüd on lahkunud. Leinaajal on vajalik leinata. Olgu küll, et tööd tuleb ära teha ja koolitundides käia ja õppida – selle kõrval ei tohi ära unustada, mis aeg on teie elus praegu. Kuu aega on väga lühike aeg. See, et laps käitub „nagu poleks midagi olnudki“ on ainult kõige õhem pealispind, õhuke nagu jääkirme.
Ilmselt olete kuulnud leina etappidest, mis on üldisemad, need läbib iga inimene, kes kohtub korvamatu kaotusega oma elus. Praegu on teil kõigil see aeg, mil juhtunu alles jõuab teadvusesse, on palju segaseid tundeid: hirmu ja viha, masendust, süüd ja kurbust. Kõige suuremat abi vajab poiss praegu oma paljude segaste tunnete väljaelamisel. (Sõim ja karjumine on selle omamoeline väljendus – nii et lasku käia!)
Tore, et olete käinud perekoolis, need oskused ja hoiakud on kindlasti toetavad. Vaid lausetest ei ole tõesti abi. Aitab mõtteviis, sügav usk, et kui me suudame olla empaatilised, kui suudame teist inimest tõeliselt kuulata ja tema tegelikke tundeid tõesti mõista, siis on see toetav ja kirgastav kogemus nii sellele, kes püüab mõista teise valu, kui ka sellele, kes tunneb, et temast on tõepoolest aru saadud.
Nõnda siis võib poja praegust reaktsiooni tõlkida ka nii: kuidas teie saate teha harilikku nägu ja toimetada oma igapäeva-asju, kui vanaisa on surnud? Surma sisenemine meie ellu nõuab ikka peatumist, mitte edasitormamist, mõtlikkust ja vaikust, mitte leina matmist igapäevasaginasse. Poeg – ise seda küll teadmata – kutsub mõnes mõttes teid korrale, väärikale käitumisele.
Leinaolukorras on sageli abi lihtsalt koosolemisest, kasvõi vaikides, aga kindlasti võiksid sellesse aega, mil oma mõtteis jätate hüvasti tähtsa inimesega oma elus, kuuluda usalduslikud jutuajamised, kus igaüks saab lihtsalt öelda välja oma mõtted, võib koos nutta. Läheb aega, enne kui surmaga kaasnevad rasked tunded saavad läbi töötatud ning taastub tasakaal, tasapisi tuleb tagasi enesevalitsemine ja hakkab jälle tekkima huvi igapäevase elu vastu.
Nii et kõige suurem abi, mida pojale praegu pakkuda saate, on aidata tal leinata – ja lubada seda ka endale.
Soovi korral võite pöörduda ka perenõustamisse – poega üksinda psühholoogi juurde mina ei saadaks.
Kas see vastus oli abistav?

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!