Tere,
See on küll pikk ja segane jutt, mis mul hetkel peas keerleb aga ma püüan kirja panna. Jutt on 3. klssis käivast 9 aastasest poisist, minu ainsast pojast.
Tegemist on väga aktiivse, rahutu, närvilise ja maailmaga pahuksis oleva lapsega. Seljataga on lahkuminek isast (5 aastat tagasi), kolimised ja minu uus elukaaslane (kellega oleme koos elanud aasta ja poisiga saavad ülihästi läbi, poja peab teda oma isaks juba)
Kodus oleme proovinud erinevaid meetodeid, kuidas suhted head hoida, samas ka nii, et miski üle käte ei läheks. See pole kerge, sest poiss on laisk ja jube purikas, kõike peab ikka väga pikalt ja kaua rääkima enne kui midagi teeb.
Ja eks need samad omadused löövad välja ka koolis. Õppimine on tal korras, hinded neljad, viied. Kodus eriti õppinud pole, enamus saab kiiresti tehtud ja imestan tõesti, et sellele vaatamata on hinded nii head. Käitumine aga valmistab õpetajatele tõelist peavalu. On olnud nädalaid, kus ta on kenasti sõna kuulanud, märkusi pole, kõik tundub korras. Sealsamas on nädalaid, kus päevik on punane - jookseb tunni ajal klassis ringi, karjub, segab tundi, togib kedagi, vahetunnis jookseb ringi, midagi koju jäänud jne jne.
Olen käinud koolis õpetajaga rääkimas. Tegemist on vanema naisterahvaga, kes on kindlasti väga hea õpetaja aga kui aus olla, siis mina ei ole kõigega nõus, kuidas ta neid probleeme lahendab. Tema lahendus on alati selline, et saadame direktori juurde. Kirjutame märkusi. Kutsume ema kooli. Minuga ta räägib sellest, kuidas tal on nii jube klass ja ta ei tea, kas ta vastu peab see neli aastat. Eelmine aasta ütles ta mulle, et mul on hälbega laps...ma olen täiesti nõutu! Ta on mulle ette heitnud, et ma ei helista talle ega tunne huvi, mida mu laps koolis teeb. Kui ma talle olen kirjutanud, ta ei vasta. Kui ma kirjutan uuesti, saan sõimata, et ega ta sekretär pole, et ta peab jõudma mulle kirjutada. Täna sain kirja, kus ta väljendab end juba väga kurjalt, et asi on nii kaugel, et ta peab mu lapse peale karjuma, peale kooli koju ajama, saadab ta direktori juurde jne. Umbes kuu aega tagasi oli lapsel päevikus kirjas, et on psühholoogi juurde minek (koolis). Olin juba väga positiivne, et nüüd saame abi, asjad laabuvad. Siiani aga pole laps psühholoogile saanud, mina veel kodus pahandan, et miks sa siis ei läinud, kolm nädalat juba aeg kinni apndud ja pole saanud. Ütleb, et ei ole kedagi. Mina siis, et kuidas ei ole, aeg ju kinni pandud. Ja täna siis õpetaja kirjast selgub, et ilma asjata pahandasin, psühholoogil on olnud õppepäevad samal ajal... ??? Milleks siis panna aeg ja lasta lapsel oodata ukse taga peale tunde? :/
Ma ei ole lapse kuuldes kunagi õpetaja kohta midagi halvasti või kriitiliselt öelnud. Ometi aga olen õpetajale kirjutanud ja oma arvamust avaldanud, temaga püüdnud kokku leppida, et võtame koos midagi ette, et lapse käitumine paraneks. Aga sellest ei ole mingit abi olnud. Kooli kodulehel on kirjas, et tugissüteem näeb ette, et klassijuhataja pöördub lapse probleemide pärast psühholoogi ja sotsiaalpedagoogi poole. Meie oma aga läheb kohe direktori juurde, kes lapsega kurja häälega räägi, st veel üks peatäis sõimu ja kõik! Mul on temast niiii kahju. Ma nutsin siin töjuures ühe peatäie, kui õpetaja kirja lugesin. Helistasin lapsele ka ja ta sai aru, kui valus mul on. Et ma olen õnnetu, et ta on nii käitunud. Aga mis edasi? Ma olen tõesti õnnetu. Ma tahan oma last aidata sest ma ju tean, et ta ei ole halb laps, keegi pole. Tema käitumine on halb ja pean leidma selle põhjuse...Aga kuidas? Kui temaga sel teemal räägin, teda kuulan siis alati ta süüdistab teisi. Trennis pidi sama lugu olema. Tema ei tee kunagi midagi valesti. Treener on seda rääkinud, et laps ei tunnista oma vigu.
Oleme mehega tõesti nii palju proovinud, nii ja naapidi aga praergu on mul nii tühi tunne, et mida siis teha? Teda ähvardab varsti vaata et koolist välja viskamine...kui juba direktori juurde minek. Kaalusin täna juba isegi koolivahetust, kuigi laps ei taha sellest kuuldagi. Kuna tegemist on suure linna kooliga siis mõtlesin, et ehk see suur kollektiiv ajabki teda närvi ja Waldorfi stiilis kool sobiks paremini aga kuidas teda sinna saada?
Miljon küsimust sai nüüd ja ma ilmselt ei saa siit kõigile vastust aga sain vähemalt südamelt ära. Mees on ka tööasjus ära, ei saa enne nädalavahetsut temaga ka arutada...vajan abi
Teie laps on koolis nö. hammasrataste vahele sattunud ja teie tunnete ennast üsna abitult. Kontakt õpetajaga on keeruline ka teie jaoks. Teil on vaja mõelda kahes suunas: kuidas toimida lapsega ning kuidas asja kooli poolelt edasi ajada.
Tundub, et õpetaja ja teie laps on vähemalt ühes asjas sarnased – kumbki ei tee kunagi midagi valesti st. ei ole valmis seda tunnistama. Sellisel juhul on nendevaheline konflikt väga kerge tekkima. Teil on rohkem võimalusi mõjutada oma poega kui õpetajat. Lohutav on ehk see, et kui süsteemis muutub vähemalt üks osake, siis selle toimel muutub teatud määral kogu ülejäänud süsteem samuti. Te olete oma last kuulanud ja kuulnud suurel hulgal süüdistusi teiste suhtes. Süüdistus on üks enesekaitse vorme. Teie poeg tunneb ennast ohustatuna nendes olukordades. Püüdke vaadata nende süüdistuste taha ning mõelda, mis pojale muret võib teha. Ehk on tegemist madalavõitu enesehinnanguga? Äkki ta tunneb, et peab olema täiuslik? Seal taga võib olla palju-palju erinevaid põhjuseid. Peegeldage oma hüpoteese pojale tagasi ja vaadake, kuidas ta reageerib. Sel kombel saate poega emotsionaalselt toetada ning tema sisemist arengut soodustada suurendades tema enesest teadlikum olemist. Kuna probleeme on ka trennis, siis on tegemist lapse käitumises püsiva mustriga ning seda olulisem on jälile saada põhjustele. Abiks on ikka aktiivne kuulamine. Seda kõike ei tee ära ühe vestlusega. Natuke täna ja natuke homme, oluline tuleb välja võib-olla alles nädala-paari pärast. Laps vajab samuti aega, et endaga toimuvat seedida ja olla võimeline teile midagi ütlema. Põhjusest lähtuvalt saate juba mõelda, kuidas poega toetada.
Lastel kujunevad tavaliselt välja tüüpilised reaktsioonid ohtlikele või ebameeldivatele olukordadele – kes muutub agressiivseks, kes tõmbub eemale jne. Poeg on juba piisavalt suur, et temaga koos arutada teiste võimalike käitumisviiside üle. Tunni segamine on ilmselt reaktsioon millelegi (seda enam, et see toimub periooditi). Kui olete koos välja mõelnud, mis teda ajendab nõnda käituma, siis saate ka koos edasi mõelda, millised on alternatiivid, mis teda aitaks teistmoodi käituda.
Kindlasti soovitan kokku saada kooli psühholoogiga (mitte ainult poisil, vaid ka teil). Ehk saab tema teile toeks olla (aidates nii poja vajadustes selgusele jõuda kui ka alternatiivseid käitumisviise kinnistada) ning anda soovitusi, kuidas oleks kõige tõhusamalt õpetajaga suhelda.
Koolivahetusest võib samuti abi olla, kuid see võiks olla tagumine variant. Keegi ei kindlusta, et uues koolis sarnaseid õpetajaid ei ole.
Soovin teile kannatlikkust ning ärge kaotage lootust!
