Mul on selline mure, et hakkasime last (üle 2,5 aastane) septembrist harjutama lastehoiuga (lasteaiakohta lapsele sel aastal ei saanud). Nüüd on laps olnud hois 3 korda nädalas kuni magamaminekuni (12.30). September oli raske, iga hommik oli nuttu palju, kuigi järele minnes oli laps rõõmus ja lubas järgmine päev hea meelega minna (mille ta järgmiseks korraks oli unustanud). Nii läks kuu aega. Mainiksin juurde, et issi käib meil tööl nii et kuu aega on ära ja siis kuu aega kodus. Septembris oli issi tööl. Iga hommikul võitlesin ise ka pisaratega, sest süda tilkus verd kui pidin nutva lapse hoidu jätma. Oktoobris kui issi koju tuli hakkas last hoidu viima isa ja nagu võluväel läks laps ilusti lasteaeda, mingit probleemi ei olnud. Paar korda viisin last isegi, mitte mingit probleemi. Nüüd aga läks issi meil jälle tööle ja laps on jälle nagu ümbervahetatud, jääb suure nutuga lasteaeda. Mida teha? Kas issi kodus olek/tööl olek siis tõesti nii palju mõjub lapsele? Kuidas saaksin oma last aidata?
Olete märganud üsna olulist muutust erinevatel kuudel ning leidnud seose isa äraolekute ja lapse käitumise vahel. Teie kirjeldusest võib tõesti järeldada, et isa pikaajaline eemalviimine mõjutab lapse enesetunnet, teeb teda ärevaks ja ebakindlaks ning sellest ka nutmine ja tõrksus lapsehoidu minekul. Niisiis võib oletada, et lapsel on raske taluda ja mõista kuupikkust isa puudumist. 2,5.aastane laps ei suuda veel hoomata seda aega, selle kestvust - kuu võib talle näida määramatuna ja tunduda igavikuna. Suurem laps taluks seda kergemine juba seetõttu, et oskaks näiteks kalendrist järge pidada, millal isa tuleb.
Kuidas aga toimida praegu? Proovida võiks aidata lapsel selgust saada ja eakohasel viisil, anda talle infot, mida ta mõistab ning pakkuda kindlustunnet. Laps peaks teadma, et isa läheb pikaks ajaks ja tuleb kindlal ajal tagasi. Seda, et isa käib tööl ja hoolib teist mõlemast ka siis, kui ära on. Sageli täidavad lapsed puuduva info oma kujutlustega ega oska vahet teha reaalsusel ja fantaasial. Väikelapsed ei oska seda, mille pärast muretsevad ja kujutlevad, ka sõnaliselt väljendada. Palju infot annab see, kui jälgida laste mängu, tema küsimusi, kui need tekivad (samuti joonistamised, väljamõeldud lood, need on informatiivsed pigem suurematel lastel).
Vahel aitavad turvatunnet luua kindlad rituaalid, nt isa ärasaatmisel ja tema koju saabumisel, aga ka vahepealsel perioodil. Näiteks äraoleku ajal võite lapsega koos rääkida sellest, mida isa teeb, kui ta kaugel on, jutustada lugusid, kirjeldada seda kohta, kus ta siis elab, joonistada pilte (talle või temast), helistada või olla muul viisil ühenduses nii, et ka laps saab isaga kontakti (nt skype).
Mõte on selles, et laps saaks väljendada oma igatsust, saaks vastuseid oma küsimustele ja vähendada tema teadmatust ja määramatust ning seeläbi vähendada ärevust.
Veel on lapse enesetunde mõjutaja Teie enda meeleolu ja käitumised. Laps tunnetab väga hästi, kui ema muretseb, on kurb või pinges. Seega mõelge ka sellele, kuidas saaksite ise endale pakkuda rõõmu ja olla tasakaalus ning pakkuda seeläbi kindlustunnet ka lapsele. Küllap tunnete ka ise sellise elurütmi mõju endale. Parim on see, kui saaksite koos lapse isaga arutada selle üle, kuidas sellise elukorraldusega paremini toime tulla ja omavahelist head suhet ja kontakti hoida. .
