Meil on väga elav ja ülijutukas laps. Ta käib eelkoolis. Juhul kui ta ei saa suurepäraselt mõne ülesandega hakkama, siis ta kurvastab. (Õpetaja kirjutab, et harjuta veel). Kuna ta ei suuda enda kurvastust positiivseks suunata, siis ta hakkab jonnima , loobib asju ja on kuri enda ja maailma peale. Kuidas teda juhendada , et ta ei võtaks seda maailma lõpuna, kuulaks soovitusi ning prooviks kuni õnnestub. Muudes olukordades ta ei käitu nagu nii.
Saan teie kirjast aru, et teie laps on kurb, kui ta kogeb ebaõnnestumist ning seejärel väljendab end läbi viha. Lapsel on probleem, kuna ta on väga õnnetu oma saavutuse üle. Ja teie jaoks on probleemiks oma lapse käitumine, kui ta saab vihaseks.
Kuna palusite soovitusi, siis tahan mõne sõna öelda alguses tunnete kohta üldiselt. Viha on selline tugev tunne, mida kõrvalolijatel on ebamugav ja hirmutav kogeda – laps loobib asju jne. Kuid oluline on teada, et viha tekib alati mõne teise tunde peale. Te ütlesitegi, et tütar kurvastab ja seejärel saab vihaseks. Tavaliselt on viha all olevateks tunneteks hirm, kurbus, häbi, süütunne, üksindus, abitus, ebapiisavuse tunne jne. Viha tekib siis, kui ei saa väljendada päris tundeid. Teiseks on oluline teada, et tunnetel on omadus olla pidevas muutumises, eriti kui neid saab väljendada. Ei tasu karta, et kui laps on kurb, siis ta jääbki kurvaks. Tunnete kogemine on täitsa turvaline.
Kui lapsel on probleem ehk tugevad tunded, siis saab teda kõige paremini aidata aktiivselt kuulates. See tähendab, et aktsepteerite lapse maailma ja tundeid, kuulate, proovite arusaada, mida laps tõeliselt tunneb ja peegeldate seda talle tagasi. Näiteks ütlete lapsele: „ma näen, et sa oled väga õnnetu“. Laps tavaliselt täiendab siis ja väljendab veel oma tundeid ja mõtteid. Te saate seejärel uuesti peegeldada. See on nagu sibula koorimine, sest vahel võib laps veel sügavama kurbuse endast välja tuua. Ja tihti juba väljendamine ise aitab pingel vabaneda japolegi vaja midagi edasi teha. Võib ka selguda, mis põhjusel see olukord teda nii väga kurvastab.
Aktiivseks kuulamiseks vajalik hoiak on see, et tunnete üle ei saa vaielda. Ei ole võimalik öelda inimesele: „sul ei ole põhjust karta, sest see ei ole hirmus“. Kui inimene kardab, siis tema jaoks on see hirmus. Kui keegi usub ja mõistab, siis see aitab ärevusel väheneda ning emotsioon hakkab muutuma.
Lohutamise ja positiivsusele suunamisega te tahate last aidata. Tugevate tunnete korral mõjub lohutamine aga hoopis teisiti. Laps saab järgmise sõnumi: “sinu tunded on valed, ära usalda oma sisetunnet, ma ei mõista sind“. Loomulikult ei ole ta sellest teadlik, kuid see mõjutab siiski tema enesusaldust. Seega soovitan kuulata, mida laps tunneb. Kuulamise käigus saab ka laps ise teadlikumaks, mida ta siis tegelikult vajab või mida kardab. Ta õpib end ise aitama.
Vahel võivad olla üksikud fraasid, mida keegi on öelnud ja millest laps on järeldanud, et ta on armastatud ja väärtuslik vaid siis, kui ta õpib hästi. Hea kui ta saab võimalikult tihti kinnitust, et ta meeldib teile lihtsalt oma väikese armastava olemuse pärast. Seda saab öelda nii sõnadega kui ka lihtsalt sõbraliku pilgu või hella puudutusega. Vahel me unustame argitoimetuste keskel väljendada oma lastele, kui kallid nad meile tegelikult on.
Soovitan lugeda Thomas Gordoni raamatut või osaleda mõnel Gordoni perekooli kursusel. Gordonil on hea ja terviklik süsteem sellest, kuidas aidata last ja kuidas õppida enda vajaduste eest seisma nii, et suhted peres ei kannataks.
Ja muidugi võite ka siia kirjutada, et kuidas teil läheb ja millised küsimused veel tekivad.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
