Meie probleem on sarnane ühe allkirjeldatuga, vahe on ainult selles, et probleem kasvtajaga on ainult meie lapsel.
Laps käib juba teist aastat samas rühmas, seega kasvatajad ja lapsed tuttavad. Nüüd paar nädalat tagasi tekkis lapsel hirm minna lasteaeda siis, kui see kasvataja tööl. Kasvataja ise arvab, et probleem selles, et laps hakkab alati nutma siis kui tehakse käelist tegevust. Talle ei pidavat see sobima, et peab teistega koos seda tegema. Teine kasvataja, kes lapsele meeldib, ei pidavat käelist tegema ja pidi lubama lastel ainult mängida. Samas kodus teeb ta neid asju rõõmuga ja isegi tuleb vahel ütlema, et tema tahab nüüd lõigata või joonistada. Eelmise aasta alguses oli sama probleem, aga see läks iseenesest üle ja abi küsida polnud vajadust. Praegu aga tundub, et probleem järjest süveneb ja oleks vaja midagi ette võtta. Süda tilgub verd jättes lapse hommikul nutma. ja kusjuures nutt lõppeb alles siis kui minnakse õue või laulma või magama.
Sooviks leida head psühholoogi Pärnus,, kes meid ehk aidata suudaks. Olen ise täiesti nõutu.
Teie kirja lugedes saan aru, et mure on suur. Raske on vanemana jätta last lasteaeda nutma, kui on teada et rahunemine võtab aega. Sarnaseid olukordasid tuleb ette nii lasteaias, kui koolis. Sellises olukorras on oluline kuulata erinevate osapoolte arvamust ja mõelda, kas lapse elus on toimunud mingi muutus. Tavaliselt on sellise käitumise põhjuseks, mingi juhtum mida laps ei oska ise välja tuua. Siin tulebki last aidata.
Teie kirjast ei saa ma täpselt aru, kui palju on laps sellest olukorrast saanud rääkida. Alustada tuleks lapsega rääkimisest. Parim viis selleks on aktiivne kuulamine. Toon siia ühe näidislause, kuidas saaks vestlust alustada. Vanem: "Mulle tundub, et neil päevil kui on kasvataja X tööl ei taha sa lasteaeda minna." Lapse vastus võibolla siin lühike, kas "ei" või "ja". Alustuseks ei ole oluline, kui pikk see vastus on. Oluline on, et laps saaks sellest rääkida. Ka lühikeste vastustega vähenevad emotsioonid ja pinge. Samuti saab lapsele peegeldada tagasi tema tundeid nt. "Mulle tundub, et Sa kardad seda kasvatajat." Selline lause annab lapsele võimaluse rääkida oma hirmust või vastupidi öelda, et ta ei karda.
Kuna tegemist on väikse lapsega, tuleb vanemal olla ise aktiivsem vastuse varjantide pakkumisel. Siit edasi järgmine näidisause nt." Mulle näib, et Sulle ei meeldi selle kasvatajaga koos meisterdada." Siit tuleb ilmselt järgmine lapse vastust. Põhiline on lapsele pakkuda erinevaid oletusi ja siis kuulata lapse tagasisidet. See, mida kasvataja arvab vajab kindlasti lapse käest üleküsimist. Samuti võib lasta lapsel joonistada, miks ta ei taha lasteaeda minna ja siis lasta rääkida, mis pildil toimub.
Kasvatajaga suheldes, tuleks arutada erinevate lahenduste üle, mida kasvataja on valmis proovima nt. mis siis juhtub, kui laps ei tee käelist tegevust teistega. Samuti on hea nõupidada ka teise kasvatajaga, kuidas tema seda näeb ja mida oskab soovitada.
Kui eelpool nimetatud vestlused nii lapse, kui kasvatajatega ei ole andnud selgust tuleb pöörduda psühholoogi poole. Kahjuks ei oska Teile nimeliselt soovitada ühtegi Pärnu psühholoogi. Samas soovitan Teil helistada Pärnu Õppenõustamiskeskusesse, koduleht http://www.onk.ee/index.php?id=22, sealt saate juba täpsemalt küsida kuhu saate pöörduda.
