Olen 7 aastase tüdruku ema ja seoses kooliminekuga on probleemid igapäevased. Lasteaia viimane aasta oli üsnagi raske. Laps ei saanud teiste lastega läbi, oli kuri koguaeg ja rääkis, et teised lapsed ei taha temaga mängida. Ta on üksiklaps ja ei pea kodus teistega väga arvestama . Koolis hakkavad samad probleemid pinnale kerkima mis lasteaiaski. Nädalas paar korda on nutuhood ja enesesüüdistamine.
Pinginaabriga ei saa ta läbi sest iseloomud tugevad mõlemal. On teatud lapsed kellega ta saab hästi läbi ja mängib ilusti. Aga suures seltskonnas tekivad tal pea 100% mingisugused konfliktid. Pidev jutt, et tal pole sõpru ja ta ei oska teistega suhelda ja ta on nii paha tüdruk teeb väga kurvaks ja murelikuks. Õppimine on tal väga hea, kiitused iga nädal päevikus jne. Ta saab kõigest väga hästi aru mida talle räägin ja õpetan. Kuid järgmine päev on kõik kui käega pühitud. Ma ei jaksa kõike siin üles kirjutada mis veel hinge vaevavad kuid soov oleks teada kas vajame ehk psühholoogilist abi. Ei oska kuskile pöörduda ja see asi vajab lahendamist.
vanemal on tavaliselt väga raske kuulata, kui laps ennast süüdistab ning eriti olukorras, kus ta otseselt ei ole milleski süüdi.
Teie poolt kirjeldatu on pannud mind mõtlema, et teie tütre puhul võib olla tegemist sellega, et ta ei ole veel omandanud sotsiaalseid oskusi, mida keeruline koolielu lapselt eeldab: nt harjunud teistega arvestama; lahendama olukordi, kus teised tahavad temast erinevaid asju; kogu tähelepanu ei ole ainult temal jmt. Kui nii on, siis on hea see, et seda kõike saab ta aja jooksul õppida. Vaja läheb mõistvaid ja suunavaid vanemaid (ning ka toredat õpetajat).
Kuidas võiksite edasi minna? Ühelt poolt soovitan teil üle vaadata Gordoni Perekooli õpetused (nt. koolituse materjalid, raamatu "Tark lapsevanem") ja siis lapsega nendest tema jaoks rasketest asjadest rääkida. Nt. kui ütleb, et on paha tüdruk, siis kasutada tema toetamiseks ja ka sügavamate mõtete väljatoomiseks peegeldavat kuulamist. Nii on võimalik teada saada, mis on see, mille pärast ta ennast pahaks peab. Ja kui see teada, siis on võimalik vajadusel talle ka nõu jagada, et mis võiks aidata tal paremini toime tulla. Kui teil on kuidagi võimalik, siis tasuks ehk ka tüdrukut suuremas seltskonnas jälgida, et saada kõrvalt ülevaade, et mis siis toimub. On hea, kui laps ise ei teaks, et olete läheduses ja jälgite teda. Või saate selle kohta infot ka õpetajalt, kellega tasuks probleemist kindlasti rääkida. Kui last tema suures mures peegeldada, siis tihtipeale juhtub, et laps jõuab rääkimise läbi ise ka selleni, kuidas võiks järgmine korda asju teisiti teha. Ja kui siis laps ebaõnnestub, oleks kindlasti vaja last julgustada, sest iga uue asja esmakordne proovimine ei tähenda ju ka täiskasvanute puhul, et see kohe õnnestub.
Saan teie postitusest aru, et tüdrukuga on keerulisi olukordi veelgi. Sellises olukorras võib tõesti olla abi kui räägite nt. meie nõustajatega või siis lapse kooli koolipsühholoogiga, kes tunneb nii õpetajaid kui ka teab koolielu spetsiifikat ja kellel on võimalus ka tunde vaatlemas käia.
