Tere! Minu tütre aiarühmas nagu teisteski rühmades, on 2 õpetajat. Ühe tööl olles läheb laps rõõmuga lasteaeda. Kui teine on, siis kisub tüdrukul nutuvõru ümber suu, kurdab, et ta kardab teda. Õpetaja, tuleb tunnistada, ei ole ka just kõige rõõmsameelsem ja lahkem inimtüüp. Kui aus olla, ei peaks selline tuim ning täiesti elurõõmutu inimene väikeste lastega (3-4 a) töötama. Ma küll üritan ise mitte õli tulle valada ning püüan sellestki õpetajast lapsega positiivses toonis rääkida, et ehk on abi. Aga tundub, et kasu pole. Laps ju tunneb ära, et õpetaja ise oma tööst rõõmu ei tunne, riidleb nendega liiga karmilt jne. Mida teha? Kuidas last aidata, et ta oskaks ka selle õpetajaga "hakkama saada", teda ei kardaks? Lasteaia vahetamine on arvestades kohtade puudust komplitseeritud. Ning kui seda õnnestukski teha, peaks tütreke terve rühmatäie uute lastega, lisaks ka õpetajate ja ruumdiega kohanema. Aga veel 3 aastat 2 või 3 päeva nädalas hirmu tundes aias olla on ka ju lapse terroriseerimine. Teistelgi lastevanematel rühmas on õpetajale etteheiteid olnud (ja mitte vaid paaril vaid paljudel), need on ka juhatajani jõudnud, kuid ette paraku midagi ei võeta. Õpetaja on endiselt tööl. Lapsed aga emotsionaalselt stressis.
Hirm ja stress ei mõju tõesti laste psüühikale ja arengule hästi, seda enam. kui mõju on pikaajaline. Kindlasti on vaja püüda midagi ette võtta. Saan aru, et olete ka teiste vanematega ja ka lasteaia juhatajaga oma muret jaganud, kuid see pole muutusi toonud.
Esmalt on vajalik, et kõnealune õpetaja saaks vanematelt tagasisidet ja see peaks olema mittesüüdistavas vormis ja konstruktiivne ja seeläbi motiveeriv vanemate tähelepanekuid tõsiselt võtmiseks ja lastega suhtlemisviisi muutmiseks. Antud teemast rääkimise käigus oleks hea ka leida viise, kuidas toetada selle õpetaja häid külgi, õnnestumisi ja toimimisviise ja julgustada teda neid rohkem kasutama. Võimalik, et ta vajab eelkõige abi ja juhendamist, näiteks kuidas seada piire nii, et lapsed neid arvestaksid, kuidas lahendada probleeme, mis igapäevaselt kerkivad, kuid säilitada seejuures rühmas emotsionaalne ja füüsiline turvalisus (kehtestamisoskus, mina-keel, aktiivne kuulamine). Kui õpetaja on enamasti rõõmutu ja tujutu, siis eeldan, et ta vajab esmalt ise mõistmist, oma rahulolematusest, vajadustest, probleemides selguse saamisel kellegi abi. Selleks sobiks kolleeg, keda ta usaldab või spetsialist.
Mida Teie teha saaksite? Oma lapse heaolu nimel tasub vaeva näha. Esimene samm oleks õpetajaga omavahel heatahtlikult rääkida sellest, mille üle muretsete, mida olete märganud. Kirjeldage lapse käitumist, reaktsioone, emotsioone, kuid vältige hinnanguid ja tõlgendusi õpetaja enda kohta, eriti isiklikul tasandil. Veel võib olla vajalik objektiivsuse huvides viibida mõnel päeval lapse juures rühmas ja jälgida toimunut ning saada rohkem infot nii murettekitavatest olukordadest, kui ka positiivselt mõjuvatest käitumisviisidest (positiivne tagasiside on kõige tõhusam muutusteks). Edasi võiks pakkuda välja arutleda koos teiste vanemate ja mõlema õpetaja ja juhatajaga, mida olete tähele pannud ja mida ootate, õigeks ja vajalikuks peate laste kohtlemisel. Keskenduda tuleks õpetaja reageeringutele käitumise keeles; st mida ta teeb või ütleb sellist, mida Te heaks ei kiida ja laste heaolule kahjulikult mõjub. Väga oluline on arutluse tulemusena jõuda kokkulepeteni või hea tava reegliteni, mida täpselmalt tulevikus teisiti tehakse ja leppida kokku ka uus kohtumine, et anda uuesti tagasisidet, kas murettekitav olukord on lahenenud.
Kõik see peaks oleme nii heatahtlikus vormis kui võimalik, et asjaosaline oleks motiveeritud muret mõistma ja muutusi tegema.
Kui Teie püüdlused osutuvad ikkagi tulutuks või ebapiisavaks, tuleb arutleda koos teiste vanemate ja võimalusel ja usaldussuhte olemasolul ka juhatajaga, mida edasi teha. Vahel on vajalik kaasata hoolekogu, omavalituse spetsialistid, psühholoog jne. Lõppude lõpuks on ju vanematel õigus seista oma laste heaolu eest.
Häid lahendusi ja rõõmu lastele igaks päevaks.
