Tere,
meie laps läks sel aastal esimesse klassi. See on tema jaoks uus ja huvitav ettevõtmine, mida pikisilmi oodati. Kuna laps käis ka eelkoolis, oli tal sisuliselt teada, mis teda ees ootama hakkab, kuid.... Õppimine ja tundides kaasalöömine ei valmista talle probleeme, küll on aga tervel klassil probleem kahe klassivennaga, kellest üks teadlikult tunde /sh õpetajate ja teiste kaaslaste õppetööd/ segab, ei suuda millelegi keskenduda ega allu õpetaja korraldustele, teine aga kiusab kõiki, teeb kukepoksi, riieteruumis valmistab kaaslastele piinlikkust jne. Õpetajaks on vanem naisterahvas, kes tundub olukorrale alla jäävat ega suuda end juba nii väikeste seltskonnas piisavalt kehtestada õigete sõnumite edastamisega /"ega mina sinuga siin kemplema ei hakka, mine siis ära koju" pole ju mingi lahendus olukorras, kus 2. koolipäeval on lapsega probleem/, nii ongi lastel mure, mis lahendamiseta muudkui paisub. Eile rääkisid nad /st siis minu laps ja teised tema klassikaaslased/ sellest mulle, täna rääkis poeg taaskord, kuidas neid riietusruumis alasti teistele näidati selle poisi poolt jne jne. Olukord on kaugel normaalsest ning võib praegu kätt ette panemata minu hinnangul lapsele komplekse kasvatama hakata, välistada ei saa vastumeelsuse tekkimist kooli kui terviku vastu. Kuigi minu laps on terve ja tugev ning tal ei ole enesehinnanguga probleeme, ei julge ei tema ega keegi teine kaaslastest kimbutajale vastu hakata. Kuna meie ei taha aga oma lapsele probleeme, et ta enesehinnang ja õppetöö kannatama hakkaksid, tahaksin olukorra ära lahendada ja anda lapsele tagasi tunde, et kool on turvaline ja tore koht. Ei ole ju normaalne olukord, kus juba 1.klassi esimestel nädalatel sellised probleemid põnne vaevavad. Tundub, et selliste olukordade taustal tekib kooli osas juba kahtlusi, kuna abi saamiseks pole kellegi poole peale vanemate pöörduda. Kuidas meie lapsevanematena saaksime antud olukorra võimalikult korrektselt ja pehmelt ära lahendada?
Lisaks on mul küsimus lapse käitumise osas, mis mõnikord peale tunde koju tulles muutub meeletuks, kohati lausa agressiivseks, laps räägib minuga nagu puberteet /räägib kõigele vastu, ei kuula, ei taha midagi teha/ jne. Enamikul päevadest on ta jällegi täiesti ok ning mingeid probleeme pole. Milline peaks sellises olukorras olema minu reaktsioon?
Koolitee algus on suur ja põnev elumuutus. Kuigi eelkool andis positiivseid kogemusi ja mis peaasi, huvi kooli vastu, siis mõistan Teie nördimust, et nüüd on kaasnenud ka probleeme ja ohtusid. Saan aru, et Te ei looda sellele, et klassjuhataja ise midagi ette võtaks. Kindlasti oleks aga vajalik, klassijuhatajaga oma murest rääkida, isegi kui Te ei ole tema suutlikkuse suhtes poisse ohjata optimistlikult meelestatud. Kui Teil on oletus, et mitmed lapsed võiksid olla häiritud või mõjutatud mõne poisi probleemsest käitumisest, siis võib olla kasu koos teiste vanematega asjasse sekkuda ja mõelda koos õpetajaga, mida teha. Kindlasti tuleb kiuslike poistega tegeleda ja neid aidata. Me ei tea, mis ajendab neid probleemselt käituma, kuid ainult nende süü tuvastamisest ja karistamisest pole kasu ja probleemile lahendust. Nad vajad tõesti abi ja mõistmist ning tuge, et oma käitumist muuta.
Niisiis, asjaga mitte tegelemine pole hea mõte. Hea ja konstruktiivne võiks olla koostöö õpetajaga siis, kui ta tunneb, et teda ei süüdistata vaid kaastakse probleemiga tegelemisel. Enamasti on koolidel ka psühholoog või sotsiaalpedagoog, kellel on vajalikke kogemusi.
Nüüd sellest, mida Te ise veel kodus teha saaksite. Oletan, et lapsel on pingeid ja ärevust, mis paneb teda agressiivselt käituma. Seega vajab ta rahulikku suhtumist ja väga palju mõistmist ja toetust Kõike seda saate pakkuda aktiivse kuulamise kaudu. Vestelge teemadel, kuidas ta end koolis tunneb (vähem sellest, mis hindeid sai jms.), mis koolis toimub, mis meeldib, mis ei meeldi, kellega, mida teeb, sõpradest jms. Igal juhul on oluline, et ta end hästi ja turvaliselt tunneks. Kui taha teha mõnd asja siis julgustage rääkima, nt „sa ei taha, sulle ei meeldi, oled praegu väsinud..... vms.).
Kui ta räägib või käitub viisil, mis on Teie arvates sobimatult, siis väljendage oma häiritust mina-kelles. Nt „ma pean väga oluliseks viisakat käitumist“, „mulle ei meeldi inetud sõnad“, „ma ei salli löömist, kaklemist“ jms. Mina-keeles võib väljendada ka oma suhtumisi, olla julgustav, tunnustav, aktsepteeriv. Näiteks: „mulle on tähtis, et sul hästi läheks ja tahan teada, kui sul koolis muresid on“, „olen rõõmus, et .....“, jne. Kõik, mida märkate, et on hästi, andke teada ja rõõmustage koos.
Häid mõtteid ja lahendusi ning lapsele rõõmu koolist.
