Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Kool ja lasteaed :: Laps kardab, et jätame ta maha...

Pille
Külaline
Postitatud 20.09.2010 kell 08:43
Tere,

Meie 3 aastane poeg sai samuti lasteaeda koha. Lasteaias on ta käinud nädala ning lõunaks toon ta koju magama! Hommikul jääb nutuga maha ning kasvatajatega rääkides olen saanud info, et kui on tegevus, siis osaleb ja ei nuta, kohe kui on väike paus, siis tuleb emme meelde ning nutt! Last aktiivselt kuulates on tema hirm selles, et emme ja issi ei tulegi järgi ning et me jätame ta sinna. Räägin küll vastupidist aga ikka väidab, et kardab seda! (sama hirm oli see nädalavahetus, kui ta läks vanaema/vanaisa juurde, kui muidu on suure rõõmuga maale läinud, siis nüüd nutis ka seal, millal emme ja issi tulevad). See on kindlasti mööduv nähtus, kas lihtsalt korrutamisest piisab või võiksin millelegi rohkem tähelepanu pöörata?
Maarika Lember
Psühholoog, Gordoni Perekooli koolitaja
Postitatud 22.09.2010 kell 17:33
Olete mures oma poja pärast ning soovite nõu, kuidas tal kõige paremini aidata lasteaiaga kohaneda. Väga suur samm on teil juba tehtud – te olete oma last aktiivselt kuulanud ja ühest tema olulisest hirmust teada saanud. See räägib ka sellest, et teie 3 aastane on väga tragi, sest suudab endast juba aru saada ning seda ka väljendada.
Minupoolne soovitus on, et jääge aktiivse kuulamise lainele kauemaks ning olge koos oma lapse ja tema hirmuga. Enamasti puudutab see vanemaid väga valusalt kui laps ütleb, et kardab mahajäetud saada. Seetõttu on väga normaalne ja kiire tulema selgitus, et me kindlasti tuleme ja ei jäta sind kunagi maha. See selgitus on väga vajalik ning selle kordamine samuti. Samas on lapsele väga oluline, et tema hirmu aktsepteeritakse ning võetakse tõsiselt. Seda saab väljendada last süles hoides ja temaga koos vaikides, tema pead silitades. Hirmu võib lähemalt tundma õppida – N: kui huvitav mäng täna otsa sai, mis sinuga siis juhtus? Kas sul tuli emme igatsus peale? Mis sa siis tegid? Kuidas need hirmumõtted tulid? Milline su hirm välja näeb? Jne. Oluline on see, et me võtame last tõsiselt ja tahame temast sügavuti aru saada, mitte ei tõtta teda kohe lohutama või tema hirmu pisendama. Kui laps ei oska veel väga hästi kõike sõnadesse panna, siis võib proovida joonistamist – N: pane oma hirm paberile, siis ma näen ka milline ta on. Kui pilt valmis saab, siis võiks lapse käest küsida: Mis me selle hirmuga nüüd pihta hakkame? Variandid on a la rebime katki, põletame ära, viskame prügikasti jne., eemale lapsest, et hirm ei saaks tagasi tulla.
Teise külje pealt on oluline jälgida, et me ka kõigi oma tegudega piiritut armastust tema suhtes väljendame (sest lapsi ei veena sõnad, vaid mitteverbaalsed sõnumid ja meie teod). Eriti oluline on see praegu, lasteaiaga kohanemise perioodil, kui kogu lapse maailm on segi paisatud ning talle tundub, et tal pole enam mitte midagi kindlat, millele toetuda. Lasteaiavälisel ajal vajab ta hetkel eriti ainult teiega olemist ja tähelepanu. Näiteks kui kuulamise käigus tuli välja, et lasteaias tuli lapsele emmeigatsus peale, siis võib küsida, et mida sa oleksid emmega koos teha tahtnud kui sa lasteaias olid? Ja teha seda peale lasteaeda. See veenab last väga tugevalt, et ta on oluline ja et teda kunagi maha ei jäeta. Kui ta selle veendumuse saab, siis kaob hirm väga kiirelt.
3 aastase lapsega võib koos proovida ka lasteaeda mängida. Tema mõtted ja tunded võivad mängus palju täpsemalt väljenduda kui ta sõnadesse panna oskab. Näiteks: mängime täna loomade lasteaeda või hoopis autode oma? Kui see mõte lapsele meeldib, siis laske tal mängu juhtida ning pange tähele, millised teemad tema mängu tulevad. Omalt poolt saate küsida: mida see auto praegu tunneb, miks see auto teistest eraldi on, miks auto-õpetaja niimoodi räägib jne. Mängu käigus pange tähele ja jätke meelde, kuid ärge mängu katkestage ning tema endaga mängu seostama hakake. Seda saab teha siis kui mäng läbi saab. Siis on paras aeg last taas süles hoida ning mängu ja lasteaia teemal pisut arutleda.
Lasteaiaga kohanemine on väikesele lapsele väga suur katsumus, ta vajab teie aega, kannatlikkust ja jäägitut kohalolu. Väga oluline on koostöö kasvatajatega. Küsige infot lapse päeva kohta ning rääkige ka ise sellest, mida olete lapselt kuulnud ja kuidas ise toiminud. Ühiselt võib tekkida uusi abistavaid mõtteid. Loodetavasti on kuu aja pärast pilt juba hoopis teine.
Kas see vastus oli abistav?

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!