Tere
Laps sai äsja 3 aastaseks. Saime ka lasteaia koha. Mure selles, et laps ei taha sinna jääda. Emaga koos on nõus, aga ilma mitte.
Kui tulen ise ära, siis hakkab nutma ja jookseb järele, ise väriseb ja läheb näost ikka täitsa kurvaks. Olen märganud, et tal tekib teatud kangestus moment, siis kui näeb seal kõikki neid teisi lapsi.
Kasvatajad lohutavad, et see on normaalne, et alguses laps nutab, et küll ta kuu ajaga ära harjub.
Kuna olen ise väikse lapsega kodune ja tööle minema ei pea, siis olen mõelnud, et äkki on veel vara teda lasteaeda panna. Ise ei taha teda nuttes sinna jätta, soovin rohkem nii, et lapsele endale see meeldiks ja kurbust poleks.
Mees arvab, et tuleks ikka lasteaeda viia, sest muidu jääb arengus teistest maha.
Soovin küsida, et kui panna laps aasta hiljem lasteada, siis kas ta jääb arengus teistest maha või mitte, kas 4 aastane laps võiks kohaneda paremini?
Laps ise veel väga palju ei räägi, seega ei saaks talt ka veel palju tagasisidet päeval toimunu kohta ja samuti tema tunnetest.
Kas on olemas mõni humaansem meetod lapse lasteaiaga kohanemiseks, kui lihtsalt läbi nutu sinna jätmine?
Tere!
Lasteaiaõpetaja jutt, et laps alguses nutab kui kohaneb on täiesti õige. Mõnel lapsel võtab lasteaiaga kohanemine kauem aega kui teisel. Laps 4 aastaselt ei pruugi kohaneda paremini, kui praegu. Palju oleneb ka sinu enda suhtumisest, et kuidas Sa ise lasteaiast räägid lapsele. Kindlasti räägi positiivselt, et mõtle kui tore, sa leiad sealt endale sõbrad, kellega mängida jne. See, et Sa oled kahtleval seisukohal, et kas laps panna või mitte lasteaeda, äkki jätaks koju - laps tunnetab ära selle, ta teab, et äkki saan ikkagi emmega koju minna, kui teen kurba nägu... Olen ise lasteaias õpetaja ja ka hommikuti võtnud vastu nutvaid lapsi, aga see läheb üle paari minutiga. Olen pakkunud lahenduseks, et vanem ei tunneks end kurvana, et jättis nutva lapse, et helistagu mõne aja pärast ja küsingu, kuidas lapsel läheb. Siis saab vanem tavaliselt kinnituse, et kõik on ok. Loodan, et oli midagi minu vastusest kasu!
Lasteaeda minek on lapse jaoks suur elumuutus, olgu siis 3-aastaselt või neljaselt. Lapsed on erinevad, ka arenguliselt liiguvad nad erineva tempoga. Mõistagi võite last veel aastakese kodus hoida, kuid lapse eripära arvestavat harjutamist vajab ta ilmselt ka aasta pärast. Ja nagu eelpool ka lasteaiaõpetaja Kristi kirjutab – sellest, kuidas te ise lapse lasteaeda viimisse suhtute, oleneb tõesti palju, sest laps oskab teie arvamust ja tundeid „lugeda“ ka teie näost ja kehakeelest.
Nutust ja kurba last saab toetada või vastupidi, tema toetuspinda vähendada oma hoiakutega. Teie hoiak: emme armastab sind, emme ei kao kuhugi, emme tuleb õhtul jälle, siis teeme koos vahvaid asju jms aitab lapseski alal hoida positiivset toonust.
Kui teil väiksema lapse kõrval jagub piisavalt aega ja tähelepanu ka suuremale lapsele, ei ole kindlasti vaja karta mahajäämist arengus.
Mida teha nutva lapsega, kes ei taha lasteaeda jääda? Alati, kui kellelgi on probleem – ja nuttev laps on kindlasti hädas – on abi suuremast tähelepanust tema vajaduste ja tunnete vastu. Nii et kui laps on kurb ja nutab, siis vajab ta vanema (või ka kasvataja) tuge, hoolivust ja tähelepanu. Ennekõike on lapsele oluline näidata, et tema tunded on normaalsed, mõistetavad ja tähtsad. Kirjutate, et lapse sõnavara pole veel kuigi suur, sellegipoolest on võimalik teda tähelepanelikult kuulates paremini mõista. Püüdke talle tagasi peegeldada seda, mida ta näib tundvat, nii saate kas temapoolse kinnituse või ümberlükkamise, ja tasapisi edasi liikudes saate jõuda kõige tähtsamani: mis teda kõige enam lasteaeda mineku juures kurvastab ja mis teda selles olukorras kõige enam aitaks.
Nutusel hommikul pole enamasti abi ei selgitustest ega lohutustest, ammugi riidlemisest – laps lihtsalt ei võta midagi vastu, kuna emotsionaalne temperatuur on kõrge ja seda saab jahutada vaid last empaatiliselt kuulates, tema tundeid aktsepteerides: ma saan aru, et sa oled kurb, et emme su hommikul lasteaeda jätab; sa tahaksid, et ma sinu juures oleksin; sulle ei meeldi päev läbi minust lahus olla jmt sõnastused, mõistagi vastavalt konkreetsele olukorrale on asjakohased. Kui laps mõistab, et temast on aru saadud, on suurem tõenäosus, et ta rahuneb.
Kedagi ei saa kuulata ja mõista möödaminnes ning ausa soovita seda teha. Kuulata ja mõista saab teisele keskendudes, selleks aega võttes. Kui on piisav ajavaru, võib (või ka millalgi hiljem) koos lapsega arutleda selle üle, mida teha, et lasteaias meeldima hakkaks, ja mida annaks teha õhtusel ajal, kui pere on koos – ka need kodused koosolemised, mil laps tunneb, et temast tõeliselt hoolitakse, on siinkohal üldisemalt toeks.
Usun küll, et laps pikapeale, lasteaiaõpetajate ja teie oskuste ning mõistvuse toel lõpuks lasteaiaga harjub. Eelkõige on vaja aega ja kannatlikkust. Kui otsustate siiski last mitte lasteaeda panna, ja mees ikkagi lapse arengu osas murelik on, oleks ehk mõistlik kord või paar nädalas osaleda mõnes lasteringis, kus tehakse arendavaid tegevusi ja kus laps saab tema eas vajalikke suhtlemiskogemusi.
