Ma ei oska enam oma tütrega toime tulla
10-aastaselt algas puberteet-nii füüsiliselt kui vaimselt.
Asja rskendas ka see, et perre sündis teine laps.Nüüd on tütar venna peale pööraselt armukade, kuigi on talle 100x seletatud ja räägitud, et mõlemad lapsed on võrdsed.Kodune elu on hullumaja-tüdruk on nagu pöörane-nilbitseb, rõvetseb, käitub kui tita, pagutab uksi, salatseb, valetab.
Ei tea enam mida teha, selline elu ajab peast segi.
Nüüd veel alguas suvevaheaeg, plika ei kuula üldse sõna, tahab öösel 12-01 üleval olla, hommikul 11-12 magada.
Kas nõuda distsipliini või lasta tal "rahus elada"(nagu ta ise nõuab)????
Teie kirjast õhkub tõsist muret ja pisut ka lootuse kaotamise tunnet. Asja positiivset külge vaadates võib öelda, et teil on julge ja tugeva selgrooga laps, kel on piisavalt tahet ja jõudu oma vajaduste eest seista. Need on tulevikule mõeldes iga inimese jaoks vajalikud omadused.
Praeguse olukorra on ilmselt eriti raskeks teinud kahe asja kokkulangemine - pubeteediea algus ja väikevenna sünd. Kümneaastane tundub ju juba suur laps ja peaks sõnadest aru saama, kuid see arusaamise võime ei ole kindlasti täiskasvanu tasemel, eriti kui mängus on tormlevad tunded, millest ta isegi õieti aru ei saa. Kuna probleemiks ei ole ainult vandumine või valetamine vaid palju asju korraga viitab see sellele, et nende "sümptomite" tagant tuleks otsida tõelist põhjust (põhjuseid). Laps ei ole võimeline tekkinud olukorraga muul moel toime tulema kui ebasoovitavalt käitudes, mis peaks täiskasvanu panema tegutema ja otsima tõelist põhjust. Teie kiri on üsna napp, pakun siin omaltpoolt välja mõned võimalikud põhjused sellise olukorra tekkimisele ja võimalikud toimetulekuviisid.
1) Laps vajab rohkem lähedust kui see hetkel võimalik on. Mõnel lapsel on eriti suur lähedusevajadus. Sellele võib viidata teie tütre armukadedus. Siin tõesti rääkimine ei aita, lähedust saab suurendada ainult läbi tegude. Algatuseks tasub last aktiivselt kuulata, kas ta tunneb end kõrvalejäetuna, üksikuna. Millised mõtted ja tunded tal selle teemaga seoses peas mõlguvad (ilma omapoolsete hinnangute ja arvamusavaldusteta, ainult kuulamine koos siira tahtega mõista)? Millest ta täpsemalt puudust tunneb, mis võiks suurendada tema tunnet, et ta on armastatud ja hoitud (nt. millised ühistegevused, õhtune kalli ja 5 min. voodi juures päevast rääkimist vms.)? Kuidas tal sõpradega läheb, kas tal on üks kõige parem sõber? Sellises vanuses on hea sõbra omamine peaaegu elutähtis. Selline jutuajamine iseenesest suurendab lähedust olulisel määral.
2) Laps vajab rohkem tunnustust. Kui palju te märkate ja ka sõnaliselt väljendate häid asju, mida teie laps teeb? Meil kipub ikka rohkem nii olema, et märgatakse küll, kuid lapsele (ja ka teisele täiskasvanule) positiivset tagasisidet ei anta. Selleks, et märgatud olla, kasutabki laps siis negatiivset käitumist. Saades piisavalt tunnustust heade asjade eest hääbub probleemne käitumine tihti iseenesest. Lihtsalt "tubli" asemel on tulusam väljendada oma positiivseid tundeid seoses lapse käitumisega ja kindlasti ka seda, milline on selle käitumise positiivne mõju nt. Ma tunnen lausa kergendust, et sa toad tolmuimejaga üle võtsid! Nüüd saan rahulikult söögitegemisele keskenduda.
3) Selline käitumine viitab tihti ka sotsiaalsete oskuste puudumisele ehk oskamatusele suhelda või hirmule suhelda. 10 aastane ei saagi täpselt aru, mis temaga toimub. Suureks abiks on see, kui me aitame ja suuname teda temas toimuvat sõnadesse panema. Tõeliste probleemideni jõudes tulevikus teeb see tema elu märksa lihtsamaks. Peamine, mis siin abiks on on aktiivne kuulamine. See arendab mõlemat poolt ja kindlasti suurendab lähedust.
Kuulamine ja mõistmine peavad siiski käsikäes käima piiride ja kehtestamisega. Piirid peavad olema eakohased ja lapsele mõistetavad. Ka magamamineku ja ärkamise osas võiks maha pidada ühe pikema jutuajamise. Kõigepealt tuleb aru saada, miks on lapsele oluline kaua üleval olla, mida see talle annab ning seejärel väljendada omalt poolt, miks on teile oluline, et ta läheb teatud mõistlikul kellaajal magama. Kui see teid ennast kuidagi otseselt ei mõjuta, on lapsel väga raske mõista, miks ta peab magama kui und ei ole. Argumendid stiilis "see on sulle enesele hea" laste puhul reeglina ei tööta. Vestluses võiksite jõuda konkreetse kokkuleppeni, hea kui laps selle lahenduse ise välja pakub.
Ilmselt on esimesed katsed aktiivset kuulamist rakendada suhteliselt tulutud (st. laps ei hakka rääkima), eriti kui teievaheline tavapärane suhtlemisstiil on väga erinev. Laps lihtsalt ei usalda. Kuid võin oma kogemusest kinnitada, et järjekindlus ja siiras tahe kannavad ühel hetkel vilja. Pikemalt võite nii aktiivse kuulamise kui ka enesekehtestamise kohta lugeda Th. Gordoni "Targast lapsevanemast" ning väga head tuge ja võimalust kõnealuseid oskusi harjutada pakub ka Gordoni perekool.
