Mure järgmine: seni oleme lapse isaga last nö jaganud nädal ja nädal süsteemiga, kuid nüüd sügisest hakkab laps koolis käima ja ma ei tea, kas see on tema suhtes hea. Siiani on ta rahul olnud, et saab olla nii ema kui isaga. Üks asi on kooliasjade edasi-tagasi tassimine, aga muret teeb õppimine ja lapse areng-psüühiline pool sellise elukorralduse juures. Isa ei taha nõus olla, et laps on enamuse aja minuga, soovib ka lapse elus osaleda. Samas on kuust kuusse meil raha teemal riiud, kuna pole ametlikku elatusraha määratud. Ei tea, kas sellise elukorralduse juures seda tehaksegi, kui mõlemad ju võrdselt lapse elus figureerivad. Samas suuremad väljaminekud lapse meelelahutusele ja riietele käivad üksi üle jõu, kuid kokkuleppel isaga tekivad vaid tülid neil teemadel. Nii ka nüüd, kui vaja kooliasju muretseda. Kuna koolitoetus laekub hiljem, kui asju vaja, siis ma ei teagi, kuidas käituda ja olla. Üksi ei jõua am ka kõike muretseda, et hiljem raha tagasi saada. Samas on vaja ka sept esimene nädal töölt palgata puhkus võtta, kuna muud puhkused on selleks ajaks täis...meil juulis kollektiivpuhkus. Ja kui nädala töölt puudun, siis koolitoetuse esimene pool läheb selle katteks. Muidu ju kannatab laps ka järgmisel kuul, kui ma palka vähem saan ja palk pole suur. Isa arvates pole mul vaja olla kodus lapsele toeks ja harjutamiseks uue kooli ja muuga, et laps saab ka tema juurest koolis käimist harjutada. Aga siis ju ei saa ta minu juurest kooli minekut-tulekut selgeks. Oh ma ei tea, mis teha. Ehk oskate nõu anda! Just lapse seisukohalt. Mis oleks õigem?
Teie murega hea lugu see, et ees veel pikk suvi, mis võib asjadesse ise selgust tuua.
Tulles nüüd Teie mure juurde, siis mina näen siin mitut küsimärki korraga.
Kui ma õigesti arusaan, siis on lapse tavaline rutiin see, et ühel nädalal elab ta ühe vanema juures ja teisel nädalal teise juures. Kui vanemad suudavad selle ilusti korraldada on see lapse arengu mõttes väga hea. Lihtne reegel on see, et lapsele on vaja mõlemat vanemat. Kõik ülejäänu on korraldamise teema. Seega, kui laps on sellise elukorraldusega harjunud, ei pruugi kooliminek seda palju muuta. Loomulikult peab sellise elukorraldusega lapsel olema mõlema vanema juures oma koolilaud ja muud vajalikud asjad õppimiseks. Osad asjad saavad olla topelt, kooliasju tuleb tõepoolest kaasas kanda. Kohati võib selline asjadega majandamine olla raske vanemale. Sellise elustiiliga lapsi on väga palju Skandinaaviamaades, tegemist on väga levinud elukorraldusega.
Teine küsimus puudutab siis elatusraha ja koolitoetust. Kui omavahel on selliseid asju raske kokkuleppida, saab abi paluda kohaliku omavalitsuse sotsiaalosakonnast. Vahel on vaja reeglite ja piiride paika panemiseks ühte neutraalset inimest, kes teab natukene ka seadustest. Seega abi saab sotsiaalosakonnast selliste teemadega. Vajadusel saab minna ka individuaalnõustamisele.
Viimane küsimärk on siis kooli esimesed nädalad.
Vahel ei tasu ise liiga palju mõelda ja kõike vastutust enda kaela võtta. Sellises olukorras tasuks ka lapsega nõupidada, küsida kelle juurest ta ise soovib alustada koolis käimist. Esimesed koolis käimise nädalad on lapsevanematele pigem emotsionaalse väärtusega, kui praktilise. Koolitee saavad nad varem või hiljem kõik selgeks. Vajadusel ka mitu teed. Päris palju on lapsi, kes peavad peale kooli minema vanaema juurde või hoopis vanema töö juurde. Sellistest olukordades tuleb lapsel samuti selgeks õppida mitu teed. Samas ei keela mitte keegi harjutada juba ennem kooli algust kooliteed. Viimast ka soovitatakse vanematele, et 1.sept. ei tuleks ootamatult.
