Tere,
Kas last on mõistlik kaks aastat järjest lastesõimes hoida - nimelt on lapse sünnipäev peale 01.oktoobrit ning ta jääb automaatselt teiseks aastaks sõime. Kasvatajad ütlevad, et laps on igati arengus teistega võrdne ning oma füüsiliste omaduste poolest on ta keskmisest pikem ja tugevam.
Kuidas see mõjub lapse psüühikale ja arengule, kui ta sügisest alustab uuesti teiste väiksematega koos, kes alles läbivad kohanemisperioodi ning vanade rühmakaaslastega kohtub ta õues mängides.
Tere
Samaealise lapse vanemana mõistan teie muret väga hästi. Soovime ju, et lapse arengukeskkond vastaks tema vajadustele ja eale. Seaduste ja määruste poolt paikapandud kuupäevad ei muuda ju iseenesest midagi ja vähemalt hariduses on need sageli soovitusliku iseloomuga. Näiteks on lapsi, kes kooli lähevad pisut varem või hoopis hiljem kui eakaaslased.
Seepärast soovitan vestelda lasteaia kasvatajate ja juhatajaga, millised on võimalused ja eelkõige - milline on laps. Ehk on siiski võimalik, et laps läheb oma rühmaga edasi. Samas peab arvestama ka sellega, et kuigi lapsele on jõukohased samad asjad mis teistelegi, on aiarühma tempo hoopis teistsugune ja muidu igati võrdne laps võib oma ea tõttu kiiremini väsida. Oma kogemustest - ka minu laps sai oktoobri teises pooles 3a ja mõtlesin kaua, kas panna ta aia- või sõimerühma. Otsustasin juhataja soovitusel viimase kasuks, kuigi laps oli igati hästi arenenud ja sotsiaalne. Pole seda valikut kahetsema pidanud, sest tempo oli rahulikum, lapsi vähem ja õues sai ta ju mängida ka suurematega.
Lapse arengu osas ei saa kindlalt öelda, mis saama hakkab. Ta lihtsalt kordab läbi samad asjad, mis juba tehtud ja areneb oma tempos. Saan aru, et siin on teil põhimure seotud sellega, kas võib juhtuda, et ta läheb arengus tagasi. Arvan, et ainult sõimerühma jäämine seda ei põhjusta. Kui sellele lisanduvad ka muud suured elumuutused või probleemid, võib tõesti juhtuda, et laps nagu "unustaks" vahepeal õpitu ja käitub taas titana, kasvõi näiteks tähelepanu saamiseks.
Muidugi tooks vanem rühm uued väljakutsed, kuid siin on ka oht nagu ülalpool mainitud - laps väsib kiiremini ja mõistagi ei suuda väsinud laps kogu infot läbi töötada. See ei aita kindlasti arengule kaasa.
Psüühikast. Selles vanuses ei ole lapse sõprussuhted üldiselt väga tugevad. Seega ei pruugi laste vahetumine (loodetavasti pole ta päris ainuke, kes maha jääb) suurelt tunda anda. Loomulikult on raskem, kui kasvataja peab tähelepanu pöörama uutele pisikestele, kes alles kohanevad ning sedavõrd võib teie lapsele pööratav tähelepanu olla väiksem.
Lõpetuseks soovitan ise olla positiivne iga variandi puhul ja julgustada ka last. Kui oleme ise mures ja närvilised, on seda ka laps.
Loodan, et teie lasteaia töötajad on valmis põhjalikult arutama ja võimalusel-vajadusel vastu tulema ning 1-okt piirist mööda vaatama.
Kui on veel soovi arutada antud teema üle, olen rõõmuga valmis.
Kõike paremat!
Suur tänu, pika ja põhjaliku vastuse eest.
Kahjuks jääb ta üksinda teistest maha, seega uus sügis toob kõik uued rühmakaaslased ning uue kohanemisperioodi. Lisaks suvepuhkus kaks kuud. Eks keerulisemaks kujunevad need esimesed kuud, kus nuttu on rohkem ja tavaliselt see levib rühmas nagu epideemia ja vastavalt sellele ka titalikum käitumine. Teisalt võib tekkida olukord, et ta tunneb ennast suuremana ning kipub väiksematele haiget tegema või toonitatakse pidevalt, et oled suurem, targem jne. Praegu selliseid probleeme ei ole ja eks siin tuleb endal palju selgitustööd teha. Aga kasvatajad oma kogemustest räägivad, et nad on selliseid olukordi ka näinud. Olen kahe vahel sellepärast, et kasvatajad väidavad, et laps on täiesti valmis aiarühma minema, aga juhataja arvab, et siiski tuleb jääda sõime, eks ole see vist tingitud rühmade komplekteerimisest. Olen täiesti nõus, et sõimes vähem lapsi ja tempo rahulikum. Kuidas teil esimesed kuud kujunesid?
Suur tänu veelkord!
Väga armas on lugeda, et mõtlete ette, kuidas lapse enesetunne uues olukorras on. Kuigi kõik lapsevanemad tahavad oma lastele parimat, tähtsustatakse sageli erinevaid asju ja nii mõneski lapse jaoks keerulises olukorras arvatakse, et küll ta hakkama saab. Siiski võib pisike vägagi ema-isa tuge vajada.
Meie peres olid esimesed lasteaiakuud pisut rasked. Lasteaias iseenesest polnudki probleeme - laps tegi kaasa, magas korralikult, käis õues teistega, kuid lasteaeda minek oli nutune. Esialgu oli üldse raske teda kodus riidessegi panna, sest jutt "ma ei taha lasteaeda" paisus kehvematel hommikutel lausa kisaks. Teine poolaasta on olnud palju lihtsam ja nüüd oleneb rühmas olevast kasvatajast see, kui rõõmsalt laps rühma läheb. Kui ka peaks korra viril nägu tulema, rahuneb ruttu ja õhtuti on päevaga väga rahul. Nüüd ootab ta pikisilmi sügist, sest siis saab järgmisse rühma, kus täditütar ees ootamas.
Arvan, et ise tasub väga rahulik olla. Mitte niivõrd keskenduda muutustele kui et jäävatele asjadele. Kui hakata last liialt ette valmistama, võivad mõned asjad olla keerulised mõista ja seega ka tekitada ärevust. Turvaliselt mõjub sama ruum, sama täiskasvanu, sama kapp. Ja näe, kui tore - nii palju uusi toredaid sõpru. Kui laps on ka õnnetu või segaduses, peegeldage tagasi tema tundeid - sa oled kohe väga kurb, et Kati enam sinuga samas rühmas ei käi. Näidake, et saate aru temast ja püüdke koos leida ka positiivset - kasvõi see, et aga nüüd on Martin ka sinu sõber ja Katiga saate õues mängida. Kui see ei kõla tema jaoks positiivsena, las pakub ise, mis talle väga meeldib.
Olen ise märganud oma lapse pealt, kuidas ta püüab endast väiksemaid abistada. Ehk aitab see ka teil - julgustada last, et kuna ta on suurem ja oskab juba ja tunneb rühma, et siis saab ta ka pisemaid pisut aidata. Ehk saab ta olla kasvatajale abiline, et pisematele mänguasju tutvustada vms. See ei annaks talle ülejõukäivat vastutust, kuid samas võimaldaks tal tunda end tähtsamana. Pisematele haigettegemist ma ei pelgaks, kui lapsel varem selliseid kombeid pole täheldanud. Pigem võib see külge hakata suuremate seltskonnas, kus poiste jaoks vahel ruum kitsaks jääb. Täiesti kindel muidugi olla ei saa, kuid näen, et olete ka sellega kaasaskäivale slegitustööle mõelnud.
Jään ka selle juurde, et igaks juhuks rääkida veel lasteaia juhatajaga. Rääkige oma murest ja eks ole samade lastega edasiminek lihtsam nii lapsele kui ka kasvatajatele.
Kui tõesti peab laps jääma sõimerühma, siis mõelge koos kasvatajatega, kuidas seda lapsele lihtsamaks teha. Lapsega tegelevad täiskasvanud on selles eas isegi olulisemad kui teised lapsed. Seega loodan, et vähemalt mõni kasvatajatest jääb sügisel samaks.
Tõenäoliselt poleks ka lahenduseks uus lasteaed, sest siis on tegu täiesti uue keskkonna ja uute inimestega. Liiati ei ole lasteaiakohtadega asi väga kiita.
