Olen mures oma 11.aastase tütre pärast, kes oma järelandliku loomu tõttu on sattunud koolis vaimse terrori ohvriks (norimine, mõnitamine, halvasti ütlemine).
Kuidas õpetada last enda eest seisma? Mina ise ei poolda tagasitegemise põhimõtet elus ja seetõttu on ka mul raske seda õpetada
Kuidas oleks tema poolt õigem käitumine vägivallatseja suhtes- kas mitte välja teha -põhimõttel või peaks ta muutuma siiski ise ka ründavaks?
Aitäh!
Olete väga õigel teel, kui ei pea vastu tegemist õigeks. Enamik kiusatavaid lapsi ei ole tagasi tegijad. Kui nad hakkavad vastu lööma või ütlema, siis see tihti ei õnnestu ja kiusamine ägeneb.
Väga raske on lapsel ka mitte välja teha, sest keha väljendab ebakindlust ikkagi ja kiusajad märkavad seda kohe.
Sellises olukorras on aga väga mitu asja, mida saate teha. Esmalt tuleks lapsega arutada ja saada tema nõusolek rääkida kas koolipsühholoogi, sotsiaalpedagoogi või siis klassijuhatajaga. Sageli lapsed ei taha sellest midagi kuulda, sest kardavad jääda "kitujateks". Oluline on lapse hirme rahulikult kuulata (sellest kohe edaspidi). Kui kooli rääkima lähete, siis teadke, et kindlasti ei ole Teie laps ainus, keda narritakse. Ei õpetaja ega ka tugispetsialist ei lähe klassi ütlema, et "Näete, tema ütles et kiusate". Võite ise igaks juhuks ka koolilt paluda, et nad ei ütleks, kellelt info tuli. Koolis olevad täiskasvanud märkavad kiusamist ju ka ise, eriti kui sellele tähelepanu juhtida. Nii saab näiteks õpetaja öelda, et on ise märganud klassis toimuvat.
Vahel on kahjuks ka selline olukord koolis, et ei teata mida kiusamisega teha. Räägitakse lastega ning öeldakse, et ei tohi nii ja sellega asi piirdub. Väga hea tehnika on aga ÜMM ehk Ühise Mure Meetod. Lähemalt saate selle kohta lugeda Lastekaitse Liidu kodulehelt http://www.lastekaitseliit.ee/?id=11081. Võite sinna ka õpetaja suunata
Kui Teie lapse koolis sellest meetodist midagi ei teata, siis võite paluda, et klassijuhataja kutsuks Lastekaitse Liidust spetsialisti appi. See on väga tõhus ja on mitmetes koolides sedasi toiminud.
Lapsevanemana saate kodus ka ise väga palju ära teha.
Kõigepealt eelpool mainitud kuulamisest. On väga hea, et laps Teile neid asju rääkinud on. Ilmselt olete hea kuulaja
Väga tõhus kuulamise meetod on aktiivne kuulamine, mis aitab lapsel oma mõtetes selgusele saada ja tundeid ventileerida. See ventileerimise osa on äärmiselt tervendav, kui lastakse lihtsalt rääkida, ei anta nõu ega kritiseerita. Lapsele tuleks lihtsalt tagasi peegeldada tema tundeid ja mõtteid, mida Te aimate, et tal olla võib. Näiteks "Sa kardad, et koolis hakatakse sind rohkem narrima, kui me rääkima lähme", "Sa kardad, et kool ei saa aidata", "See tõesti hirmutab sind", "Oled pettunud, et nii tehakse" jne. Kuulama ei pea lõputult. Oluline on, et Te lasete lapsel veidi enda tunnetest rääkida ja alles siis hakkate arutama, mis on lahendus.
Kiusatav on sageli väga ebakindel ja tema enesehinnang on madal. Seetõttu on oluline kodus last toetada ja tunnustada rohkem, kui muidu (ka aktiivne kuulamine annab toetust). Parim viis tunnustamiseks on öelda lapsele, mis Teile tema juures meeldib. Näiteks: "minu meelest oled sa....". Või kui ta teeb midagi, mis teile meeldib, siis seda samuti öelda mina-keeles "ma olen väga rõõmus, et sa toa ära koristasid. Oled mulle suureks abiks".
Kindlasti rääkige ka mis see kiusamine on ning miks seda tehakse. Mina olen kasutanud ja soovitanud ka vanematel kasutada üht head raamatut
M. Elliott "Kiusamine", Koolibri 2000.
See raamat on ilmselt poes läbi müüdud , aga kindlasti leidub raamatukogus. Uurige seda koos lapsega, sealt saate teemasid arutamiseks.
Kindlasti aga tuleb paluda ka koolil sekkuda. Väga raske on Teil üksi koos lapsega midagi muuta. See peab olema ikka kooli - kodu koostöö.
Kui asi ei edene, siis andke meiel siia foorumisse teada. Mõtleme edasi, mis teha.
