Mul on suur mure oma 13 aastase tütrega. Probleemid algasid juba 1 klassis, tüdruk tegi koolist poppi ja ei tahtnud õppida, teatas, et ega ta loll pole et kooli läheb. 2 klassis oli asi juba hullem, puudumisi oli rohkem ja juurde hakkasid lisanduma hulkumised, ka poest varastamine tuli 1 korral välja....
praegu käib tütar 6 klassis ja asi on juba päris hull, kooli jõuab harva, õpetajatega on probleemid, suured probleemid on ka kodus. Kodust varastamine on juba peaaegu igapäevane, ema isa tagant suitsu, ja ka väiksema õe- venna kompressiviin, mis seisis kapi otsas on ära kadunud(meie lapsevanemad ise alkoholi üldse ei tarbi), dvd-d jne jne ...
koju jõuab hilja (on ka juhtunud , et purjus peaga), suitsetab,kui välja minna ei luba, ei tee kuulmagi, justkui polekski mind olemas, sõnavara on jube, valetab otse näkku, nii et silm ka ei pilgu...
aga peres on veel 2 pisikest ja see jant temaga rikub ka nende maailma, mida teha, mõistus on täiesti otsas.
Olen rääkinud nii hea kui kurjaga, oleme kokkuleppeid teinud, mida muidugi lubatakse täita, kahjuks see lubaduseks jääbki...
olen piire karmistanud ja neid ka lõdvemaks lasknud, ka sellel pole mingit mõju, oleme käinud psühholoogide juures ja nõustajate juures, efekt on maximaalselt 2 nädalat. ja jälle hakkab kõik algusest peale...
Ma olen oma arust juba kõik nipid ära proovind, no ei midagi, ma ei suuda teda enam usaldada, ega uskuda, lootus on peaaegu kadumas. Mis ma veel teha saaks...
või ongi lootusetu juhtum..??
Ehk oleks mõeldav pöörduda koolipsühholoogi ja -juhtkonna poole. Paluda neilt nõuandeid, mida, kas ja kuidas teha. Ma usun, et selline elu pole lihtne, kuid siiski tuleb ka see neiukene maa peale tagasi tuua. Kui muud varianti ei leidu, siis pöörduge koos kooliga alaealiste komisjoni ning paluge laps Kaagvere erikooli paigutada. Näha on, et teda ei huvita see, mida teised tunnevad ja tema käitumine muutub päevadega aina hullemaks. Ehk oleks selline käitumine just see, mis tooks temagi reaalsusesse tagasi. Enne võiksite muidugi perega maha istuda ja temaga sellel teemal juttu ajada. Rääkidagi, et teil on nii paha tunne ja te ei näe enam teist väljapääsu kui tema ennast ei muuda.
Saan aru, et Teie probleem tütrega on kestnud juba aastaid. Olete proovinud erinevaid lahendusi leida, kuid miski pole pikaajaliselt tulemust loonud ning probleemid on pigem süvenenud. Olete kaotanud usalduse tütre suhtes ja hirmul, et kaob ka viimane lootusekübe, mis lükkaks selle tüdruku veel raskemasse olukorda. Olete väsinud lõputust ja tulutuna näivast probleemide lahendamisest.
Minu kogemus ütleb, et kui laps satub nii keerulistesse olukordadesse, siis on see tavaliselt märk sellest, et põhjust tuleb otsida peresüsteemist laiemalt. See ei tähenda, et keegi oleks midagi valesti teinud. Teie tütar võib oma käitumisega väljendada midagi, mis võib olla põhjustatud eelmisest või üleeelmisest põlvkonnast teieni kandunud mõjudes. Laiemas peresüsteemis võib olla midagi, mida ei ole piisavalt käsitletud või teadvustatud ning siis hakkab mõni laps käituma viisil, mis ei lase perel rahulikult edasi elada ning täiesti teadvustamatult sunnib neid põhjusi otsima. Soovitan pöörduda mõne pereterapeudi juurde, et uurida kogu peresüsteemi.
Eestis on hakatud tegema ka perekonstellatsioone, mis võib minu kogemusel samuti palju selgust luua. Perekonstellatsioonidest saab lugeda Wilfred Nellese eestikeelsest raamatust Tegelikkuse tervendav jõud.
Kuna ütlete, et olete käinud psühholoogide ja nõustajate juures ja abi pole olnud, on põhjust arvata, et tegeleda on vaja kogu peresüsteemiga, mille osa tütar on. Alati peab olema miski, mis mõjutab last sel viisil, et ta hakkab destruktiivselt käituma. Võib öelda, et mõnes mõttes hüüab Teie tütar oma käitumisega appi. Ta vajab, et miski muutuks ja või tuleks ilmsiks. Vaatamata Teie olukorrale, kus Teie väsimus ja lootusetus on kasvanud väga-väga suureks, soovin, et jaksaksite otsida veel ja ei loobuks enne, kui leiate selle, mis just Teie pere aitab. Pereterapeutide kontakte leiate siit: http://www.pereterapeudid.ee/
Soovin, et Teil endal jätkuks jõudu ja et Te ei jääks oma murega üksi. Me teeme vanematena alati parima, mida me oskame ja suudame. Oluline on otsida abi, kui ise enam ei oska. Teie ja Teie tütar väärite seda, et pärisprobleem ilmsiks tuleks ja Te saaksite mõlemad lõdvestuda ja tunda elust rohkem rõõmu. Mulle meeldis ühe pereterapeudi intervjuu Eesti Päevalehes, ehk pakub Teilegi inspiratsiooni, ideid ja toetust: http://www.epl.ee/artikkel/575576
