12a. abikaasa poeg elab 0,5a. meie juures. Käib 6 kl.. 3kl. pandi ta vastu tema tahtmist saksa keelt õppima, sellest tekkis trots saksa keele vastu. Nüüdseks on seis juba katastroofiline: laps keeldub kategooriliselt saksa keelt õppimast, keeldub ka järeleaitamis tundidest ja väidab, et seoses saksa keelega on tal ka teistes ainetes halvasti. Psühhiline pinge on lapsel tõesti väga suur. Mida teha? Ise ta lahendit pakkuda ei oska, on ainult kindel, et saksa keelt tema iialgi õppima ei hakka. Küsimusele, kas kooli lõpetada tahab, vastab, et tahab. Aga kuidas seda ilma saksa keeleta teha, seda ta ei tea.
Teie kirja lugedes jäi mõte peatuma "abikaasa poeg elab 0,5 aastat meie juures".
Tekib kohe küsimus: "Kas ta ennem elas koos teise perega? Kas ta on vahetanud kooli? Kas peres on olnud lahutus? jmt?". See, et abikaasa poeg ei taha õppida saksa keelt võib olla hoopis muu probleemi signaal. Saksa keel võib küll raske olla, kuid raskust ei saa ületada muudel põhjustel. Põhjused võivad olla psühholoogilist laadi.
Mida teha?
Lapsel on probleem ja teda on vaja selle lahendamisel aidata. Kui on probleem, siis on probleemil ka nimi. Antud juhul on probleemi nimetus -raskus saksa keelega. Kui hakata aktiivse kuulamisega selle probleemi sisse minema, siis kerkivad üles lapse tunded. Tunded annavad tegeliku informatsiooni lapse hinges toimuvast. Kui lasta lapsel oma hinge avada, siis lubab ta oma tegelikel tunnetel välja tulla, mida ta varjama peab.
Täiskasvanud on kõrval, kes mõistavad tema tundeid ja annavad loa olla lapsel just siin ja praegu sellisena nagu on.
Alles siis, kui laps saab aru, et teda kuulatakse ja tema tunnetega arvestatakse, hakatakse koos probleemile lahendust otsima.
Seega; lapse saksa keele raskus tundub selles loos olema eelkõige appikutse vanematele, et kuulake, mis ma tahan öelda.
Isa läks oma esimese pere juurest umbes 4a. tagasi ja elas mõnda aega esimesest perest eraldi. Hiljem kolis mees minu juurde. Alates kokku kolimisest on mõlemad lapsed esimesest abielust aeg-ajalt meil elanud (ma ei mõtle nädalavahetusi). Selle aasta algul tekkis poisil probleemid oma emaga ja ta tuli meile elama.
Lapse meile kolimise põhjus: Tema ema variant: poiss tahab isa juures elada. Poisi variant: ema viskas välja. Isa variant: poiss hulgub ja ema ei jõua ta järgi valvata.
Ema ja õega suhtleb aktiivsel, kooli vahetanud ei ole.Teine kool oleks küll lähemal, aga kartsin just, et kõigi sidemete lõhkumine võib olla liiga raske. Õpiraskused olevat alanud 3. klassist ja kardan, et väga halb tunnistus võis ema närvi ajada.
Kavatsesin uue veerandi algul koolipsühholoogiga ühendust võtta. Klassijuhataja oli lastevanemate koosolekul (isa käios seal) arvanud, et lapsel on õpetaja mitte ainega probleem.
Ise arvan, et osaline probleem on isas, kes kardab, et poiss ei saa enam koolis edasi ja pingutab "utsitamisega" üle. Isa nimelt ise ei olnud ise kah koolis just priimus ja nüüd kahetseb seda. Kardab, et poeg kordab tema vigu.
