Tere.
Mulle jäi südamele kripeldama üks külaskäik sõbranna pere juurde ja ma tahan seda teiega jagada.
Kohtusin oma lapsepõlve sõbrannaga (oleme mõlemad kolmekümnesed) ja ta kutsus mind endale külla. Kuna tema on lastega kodune ja mina mitte, siis läksin talle üksi ilma lasteta külla. Minu lapsed käivad koolis. Mu sõbranna ja ta abikaasa (keda ma ei kohanudki) õpetavad oma lapsi kodus, ehk siis lapsed on koduõppel. Läksin siis huviga nende juurde, et kuulata tema kogemusi ja ehk isegi targemaks saada. Aga see külaskäik ei kulgenud nii nagu ma olin ette kujutanud. Mu sõbrannal on neli last (10,8,6,2). Kaks vanemat last on käinud ka koolis, aga on nüüd koduõppel, kolmas laps õpib vanemate laste kõrvalt, koolis ega lasteaias käinud ei ole. Kui jõudsin kohale, siis kaks vanemate last tervitasid mind väga häbelikult ja läksid ära teise tuppa. Istusime siis sõbrannaga elutoa diivanile ja rääkisime oma jutte. Kolmas laps (poiss) käis meid tihti segamas, ehk siis mind ära ajamas. Näiteks tegi ta ukse lahti ja karjus mulle, et "mine minema", "see on meie diivan, ära istu siin" jne. Sõbrannal oli äärmisel häbi, aga ta ei osanud ka last vaigistada. Nii, see selleks. Rääkisime ka koduõppest. Mina olin seda küll veidi teisiti ette kujutanud. Arvasin, et vanemad õpetavad lapsi küll kodus, aga igas muus mõttes on nende laste elu tavaline. Sain siis teada, et nii see pole. Lapsed ei käi üheski huviringis (mitte, et see nüüd nii oluline oleks), aga lapsed ei tunnegi ühtegi teist last. Nad on ainult oma pere ringis. Terve perega käiakse jalutamas või suvel matkamas, aga rohkemat nagu neil ei toimugi. Hakkasin pärast mõtlema, et need lapsed kasvatatakse ju üles täiesti ilma maailma tundma õppimata. Mõtlesin siis ka veidi poisi käitumise üles ja sain aru, et see laps on harjunud ainult oma perega ja seega on kõik külalised ja võõrad talle ohtlikud ning ta tahab, et nad tema turvatsoonist, kodust, lahkuksid. Mõistan, et vanemad tahavad oma lastele parimat, aga kardan, et need lapsed ei õpigi niimoodi sotsialiseeruma. Kuidas nad kunagi keskkooli lähevad? Tundsin terve edasise päeva hinges raskust, sest mul hakkas neist lastest kahju. Nad ise ei teagi, kuidas nende vanemad neil elu ära rikuvad. Sõbranna nimetas koduõppes positiivseteks külgedeks näiteks seda, et lapsed saavad magada nii kaua kui tahavad ja raha ei lähe kooliriietele ja pole koolikiusamist. Ta oli ise asjast nii elevil, et tema saab lastele ise õpetaja olla. Aga ta on laskunud ikka täiesti äärmusesse. Need lapsed ei tunnegi maailma, nad võibolla ei teagi, et on olemas teisi lapsi. Vanemad lapsed on juba teist aastat koduõppel ja ütlevad, et kodus on nii tore, nemad ei taha kunagi kooli minna. Sedagi ütles sõbranna õnnelikuna. Emana muretsen tõesti, et nende laste vaimne tervis võib saada väga rikutud, nad ei saa ju tulevikus teiste inimestega hakkama, kui nad on elanud maailma eest ära peidetuna. Ma olen praegu väga emotsionaalne selle teema suhtes. Tahaksin väga kuulda teie arvamust koduõppest ja ka just sellest minu sõbranna koduõppest. No see ei saa ju olla lastele kuidagiviisi positiivne, kui nende ees hoitakse maailma uksi suletuna.
Teie kirjas on juba palju õigeid mõtteid kõlanud. Mure sõbranna laste pärast on samuti täiesti arusaadav.
Lisaksin veel juurde mõned mõtted, mida oma koolipsühholoogi töös olen kogenud.
Koduõpe, kooli mõistes on üks kindel õppimisviis, mida pakutakse lastele kes ei saa mingil põhjusel koolis õppida (sageli on need tervisega seotud põhjused). Samas pean ütlema, et sellises olukorras teeb koolile ja spetsialistidele kõige suuremat muret laste sotsialiseerumise võimaluste piiramine või puudumine. Koduõppeni minnakse üle viimase võimalusena, kuna see eraldab lapse tahes- tahtma oma eakaaslastest. Samas lapse sotsiaalse arengu jaoks on hädavajalik suhelda eakaaslastega, et paremini oma elus toimetulla. Täiskasvanutega suhtlemine pole piisav, kuna siin kehtivad teised reeglid ja vastutus on täiskasvanul.
Kui mõelda nüüd Teie sõbranna koduõppele, siis see erineb oluliselt kooli poolt määratud koduõppest. Kooli poolne koduõpe tähendab seda, et last käivad kodus õpetamas eriainete õpetajad. Koduõpe on määratud tinglikult mingiks ajaks ja annab võimaluse koolis õppimise juurde tagasipöörduda.
Teie sõbranna puhul on tegemist pigem koolist loobumisega, millega vanem võtab kogu vastutuse lapse vaimse ja sotsiaalse arengu eest endale. Kui lapsed on väiksed on seda lihtsam teha, lapse vanusega läheb vastutus suuremaks ja mis kõige hullem koolisüsteemi juurde tagasipöördumine üha keerulisemaks.
Sageli ei teadvusta vanemad olukorra tõsidust, võttes ära lapsel hilisemad võimalused ennast elus edasi arendada.
Huviringidest ja sõpradega koos mängimistest oleks tõepoolest natukene abi Teie sõbranna lastele, et oma sotsiaalseid oskusi arendada.
