Tegemist siis 1.klassi poisiga kellel on raskusi teiste poistega suhtlemisel. Asi sai alguse juba esimesel koolinädalal kui poiss tuli koolist märkusega,et ta jõi seebivett. Kui juhtunu kohta pojalt küsisin, ütles ta ,et teised poisid käskisid. Õpetajaga asja arutadades, ütles õpetaja ,et ega kedagi ei saa sundida. Paari nädala pärast tuli poiss jälle nutuga koju ja ütles, et tema enam kooli ei lähe, kaks poissi pidid teda pidevalt kiusama, narrima ja peksma. Uurisin siis kes need poisid on ja võttsin ühendust peamise kiusaja emaga.Kui olime kõik osapooled kokku saanud ja asja läbi arutanud palusid kiusajad vabandust ja mõneks ajaks asi vaibus.Nüüd täna, see on umbes 1,5 kuud hiljem oli jälle koolis tüli ja kaklus toimunud, jälle olid kaks poissi ta kinni võtnud ja üks siis jalaga teda löönud. Kui minu poeg end lahti rabeles, oli ta võtnud harja ja sellega teisi poisse püüdnud lüüa. Korrapidaja õpetaja oli seda näinud ja vahele läinud. Süüdlased said märkuse ja emad kutsuti kool. Nüüd aga helistab ühe kiusaja ema ja ütleb et tema poeg sai ilma asjata märkuse ja minu poeg on ise süüdi kuna ärritub kergesti ja oli tema poega harjaga löönud ja üldse pidi kogu aeg togima. Klassijuhatajaga rääkides väitis õpetaja, et minu poeg ongi selline tagasihoidlik ja ei taha eriti kellegiga suhelda ning ärritub kergesti ja see teeb teistele nalja.Ma lihtselt ei tea mida pojale ütelda, kas ta peab teistest eemale hoidma või kuidas ta saab üldse kaaslastega sõbruneda kui ta omaette hoiab? Mis ma pean tegema!
Lastevahelisi tülisid, ka seesuguseid koolis juhtuvaid, mida kirjeldate, ongi keerukas lahendada. Eriti keerukas, ja mõnes mõttes ehk isegi võimatu on neid lahendada teiste inimeste (õpetajad, asjaosaliste vanemad) kaudu.
Ühelt poolt on nii konflikti tekitamine kui ka selle alalhoidmine ning pidevad lahenduspüüdlused üks inimlikke suhtlemisviise. Kindlasti olete märganud, et on olemas ka täiskasvanud, kes on alatasa teistega riius, sest see ongi nende põhiline suhtlusviis. Teisalt on küsimus ka selles, miks on koolipoisid valinud suhtlemiseks just selle viisi, mitte aga näiteks koostöö, mis laste puhul tähendab teineteise toetamist, asjade jagamist ja ühiseid ettevõtmisi.
Alati mõtlemist väärt, kust on pärit laste seesugune vägivaldne viis erimeelsusi lahendada või (ebameeldivaid) tundeid väljendada. Lapsed võtavad käitumismudelid reeglina üle lähiümbrusest: algul, päris väiksena, kodust, edasi juba lasteaiast ja koolist. Oma osa teie olukorras on sellelgi, kuidas tavatsetakse lahendada tülisid koolis üldisemalt, kuidas käituvad konfliktsituatsioonides õpetajad, vanemad koolikaaslased.
Taoliste konfliktide lahendamise teeb keerukaks ka see, et iga laps toob kooli kaasa oma kodused probleemid koolis ilmnev problemaatiline käitumine on lihtsalt koduste keerukate suhete väljendus. Lapsed on väga tundlikud, vanemate suhteprobleemid, isegi kuid kiivalt varjatakse, on neile siiski aimatavad ja nende turvalist kasvamist segavad.
Oluline teadmine konflikti kohta on see, et kui konflikt on üleval, ei ole seda võimalik enne lahendada, kui emotsioonid on maas. Kui üleval on palju vihaga seotud tundeid, ei saa konfliktilahendusest enamasti asja, sest ses olukorras kiputakse kasutama jõudu. Konflikti konstruktiivselt lahendada tahtes tuleb aga igasugune jõu kasutamine, ähvardamine ja ultimaatumite esitamine välistada. Vägisi ei saa midagi, jõu kasutamine kutsub alati esile sama hulga vastasjõudu see, et seda avalikult ei näidata, ei tähenda seda, et seda pole. See on lihtsalt varjatud ja ühtlasi järgmise konflikti seeme.
Alles siis, kui kumbki pool või pooled on rahunenud, saab selgitada tegeliku vastuolu. Lastevahelise tüli lahendamiseks on tihti vaja õpetaja-kasvataja, ema või isa abi. Tähtis on meeles pidada, et täiskasvanu ülesanne ses olukorras ei ole asuda kohtumõistja rolli (sina saad märkuse ja sinu vanemad kutsume kooli), vaid konflikti vahendada. See tähendab, et tuleb vaenutsejate vahel justkui tõlgiks olla, et selgitada välja kummagi osapoole tegelikud vajadused ja seista hea selle eest, et lapsed üksteisest aru saaksid.
Tihti jääb sobiva lahenduse leidmine selle taha, et ei jõuta välja tegelike vajadusteni, sest ei mallata üksteist kuulata, ja isegi kui kuulatakse, on raske kuuldut aktsepteerida ja mõista.
Vastastikkused süüdistused, hinnangute andmine ja tõlgendamine ei vii reeglina tüli lahendamiseni, isegi kui pealispindselt paistab, et mõneks ajaks on rahu majas. Seesugune ajutiste lahendustega tegelemine viibki olukorrani, et riid ja kaklemine tekib ikka ja jälle, sest pole jõutud tegeliku põhjuseni.
Konflikti lahendama asudes on tähtis valida selleks õige moment: kõigil peab olema aega ja tahtmist probleemi süveneda, eelkõige on vaja üksteist kuulata. Enda vajaduse eest seismine peab käima käsikäes teise vajaduse aktsepteerimisega. Just ses osas on täiskasvanu toetus ja tõlketöö tülitsevate lastele hädavajalik. Seega võiks võimalusel kohtuda kõigi tüli osapooltega ja tüli põhjuste selgitajana peaks põhirolli võtma mõni täiskasvanu: lapsevanem, pedagoog või ka kooli psühholoog.
Lapsevanema kui vahendaja põhilised ülesanded tülides on eelkõige langetada emotsionaalset temperatuuri ja jõuda teineteise süüdistamiselt oma vajaduste väljendamiseni. Täiskasvanu saab ka hoida osapooli teemas (eelmise kakluse üksikasjade meenutamine ei vii edasi), kuulata mõlemat ja aidata neil üksteise seisukohti mõista. Vaenutsejad tuleks hoida omavahelises suhtlemises ja hoiduda sellest, et nad hakkavad rääkima vaid vahendaja kaudu. Oluline on tekitada dialoogi tülitsejate vahele ning püüd leida probleemile mõlemaid osapooli rahuldav lahendus. Vägivald on ikka pankroti tunnus. Lastega võib tõesti juhtuda, et kui sõnad otsa saavad, lähevad käiku rusikad-hambad jm. Täiskasvanute asi on lastele õpetada, kuidas teistele oma katmata vajadustest sõnadega teada anda ning kuidas teha seda mõjusalt, nii et teised sellega ka arvestaksid.
Teile endale on kindlasti oluline oma poja mõistmine. Et temast aru saada, on vaja teda kuulata tõeliselt kuulata, ilma teda hukka mõistmata ja moraali lugemata. Nii on ehk võimalik leida põhjused, mis kirjeldatud olukorra kaasa on toonud, samuti aimu saada käitumismustritest, mis vägivaldset käitumist alal hoiavad. Suhetes on iga käitumine või reaktsioon vastastikku tingitud. Muutes käitumist ja hoiakuid, on võimalik muuta ka suhteid.
