Tere taas!
On selgunud, et ühe lapse raske karakteri taga on põhjuseks raske kodune olukord, kus toimub lapse suhtes küll mitte (loodetavasti) füüsiline vägivald, vaid vaimne vägivald (laps näeb pealt füüsilist vägivalda)
Päeva keskel muutub laps agressiivseks (ilmselt väsib),ei tee kaasa, jookseb minema, viskub põrandale pikali, hakkab eirama kõike reegleid, saamata oma tahtmisi, hakkab nutma (hüsteeritsema) ja teisi lapsi lööma.
Keelamisele reageerib veel suurema jonni-ja nutuhoogudega.
Püüan last rahustada, kallistan, teen pai - minu jaoks oli ehmatav reaktsioon, et selle peale hakkas teisi lapsi vastu nägu lööma.
Ma ei tea, mida teha...
Märkasin, et Marge Vainre on vastanud teie hiljutisele küsimusele VVS kohta, ja selles vastuses on sellist, mida tasub üle lugeda. Usun, et ka teie seekordsele küsimusele vägivallaga reageeriva poisi osas on kohane kinni pidada põhimõtetest, mis rõhutavad iga inimolendi väärikust: püüda olla hinnanguvaba, panna lapsele piire säilitades lugupidamise enda ja lapse vastu, teha kokkuleppeid... Eelkõige aga kuulata, aktsepteerida ja mõista.
Muidugi ei ole see kerge ülesanne taolistes olukordades, mida kirjeldate. Siiski on täiskasvanu rahu ja kannatlikkus ning oskus valida igas suhtlemisolukorras kohane viis käitumiseks võtmetähendusega. Laps, kes on agressiivne, on eelkõige hirmul, ta kaitseb ennast sel moel nagu tema lühike elukogemus seda talle on õpetanud. Helluse äratõukamine võib olla märk sellest, et lapsel on lähedusest teistsugune arusaam, kui see üldiselt levinud on, tema oma isikliku kogemuse põhjal võib seda hoopiski ohtlikuna tajuda.
Kodu halba mõju on teil võimatu eemaldada, küll aga oma käitumisega anda teada, et on olemas ka teisi käitumisviise, selliseid, mis räägivad lapsele, et ka tema on tähtis, et temaga arvestatakse, et ta ei ole tühi koht, kelle tunded ja vajadused võib tähelepanuta jätta.
Lapse nii äge reaktsioon annab märku, et ta on väga suures hädas, see on tema appikarje. Järjekindel tähelepanelikkus, kindlameelne piiride tõmbamine, aga kindlasti ka soojus ja emotsionaalne kohalolek on siin väga olulised. Ent selge on ju seegi, et lapse probleem on tekkinud pikema aja jooksul, seda pole võimalik kiiresti lahendada. Ja kodune olukord, mis agressiivset käitumist säilitab, kestab ilmselt samasugusena. See ei anna lootust, et laps tulevikuski rahuneks. Sellises olukorras on teil väga raske sekkuda, pealgi on see ohtlik kogu rühma lastele.
Minu soovitus on rääkida probleemist lasteaia juhatajale, kelle pädevuses on kokku kutsuda asjatundjate ring, kelle abil selle olukorraga tõsisemalt tegelema hakata. Ka lapse vanematega peaks kindlasti rääkima. Kõik, mis teete teie nii oma soojuse kui ka kohase rangusega on kindlasti hästi abistav ja vajalik, kuid mulle tundub, et selles olukorras on ainult teist vähe. Siin oleks vaja põhjalikumat sekkumist.
Aitäh vastuse eest!
On alust arvata, et juhtkond on probleemi olemasolust teadlik.
Ootasingi eelkõige nõuandeid selle jaoks, kuidas mina saaksin last (tegemist on väikese tüdrukuga) aidata.
Olen lapsega vestelnud, laps tuleb hommikuti esimesena rühma, meil jääb aega neljasilmajuttudeks ja tüdrukuke hakkab ise rääkima, mis kodus toimunud on.
Samas ütleb ta, et armastab oma emmet.
Süda on lapse pärast valu täis (kui algul nutsin enda pärast, et miks ma hakkama ei saa, siis nüüd nutan lapse pärast, sest meeletult kahju on lapsest)
Ja pealegi, eks me kõik tuleme oma lapsepõlvest, mõistan last rohkem kui keegi arvatagi oskaks. Ise elasin oma valu sissepoole, see väike tüdruk elab oma valu väljapoole.
Probleemid saavad alguse tühistest asjadest nagu ikka,
näiteks tahavad mitu last ühte ja sedasama mänguasja/jalgratast vms.
Kui teiste laste puhul on nt.liisusalmidest abi, siis selle tüdruku pihul vallandubki sel puhul , kui just tema midagi ei saa, hüsteeriahoog.
Kas ma peaksin järeleandmisi tegema ja talle rohkem lubama kui teistele?
Lapsele on kindlasti väga toetav, et saate temaga neljasilmajuttu rääkida. See iseenesest on juba väga suur abi tüdrukule, kuigi nende jutuajamiste mõju ei ilmne ei saagi ilmneda kohe. Laps tajub teie tähelepanelikkust ja mõistvust, tunnetab teie emotsionaalset ja füüsilist kohalolekut kõik see, isegi kui selleks on vaid hommikune 15 minutit enne teiste laste tulekut, on lapse psüühikale väga kergendav ja leevendav.
Neil minutitel ta tajub, et ta on väärtuslik ja tähtis tal ei ole häbi olemas olla nagu siis, kui ta tunnetab vastupidist. See, et tüdruk valu väljapoole elab, on hea. Nii saab ta tunded endast välja ning need pole enam seesmiselt nii lõhkuvad. Vahel arvatakse, et last peab rahustama, kui ta ülemääraselt nutab/reageerib, kuid efektiivsem ja lapsele palju toetavam on, kui tema tundeid (valu, pettumust, kurbust jmt) aktsepteeritakse, öeldes: ma saan aru, et sul on valus, muidugi on sul praegu kurb; sa oled pettunud, sest... Selline käitumisviis annab lapsele märku, et on normaalne tunda oma tundeid ja sama normaalne on neid välja näidata ja neist rääkida.
Nii hämmastav kui see ka ei tundu, armastavad lapsed ka neid vanemaid, kes eemalt vaadates seda justkui ei vääri. Lapsele pole vahet, kas ta isa-ema on alkohoolikud, vägivallatsejad, hoolimatud, asotsiaalsed... Laste austus, usaldus ja armastus oma vanemate vastu on piiritu, ükskõik kas nood ka tegelikult selle ära on teeninud või ei. Lapsel ei ole võimalik talle elu andnud vanemat hüljata nii määrab ta ennast hukule, sest ta ei tule ilma nendeta toime. Nii ongi laps vanemate heakskiidu nimel valmis hülgama pigem iseenda.
Probleemid sama mänguasja pärast on teile ilmselt tuttavad, neid tekib lasteaiarühmas ikka, nagu ka kodudes, kus on enam kui üks laps. Oleneb küll konkreetsest olukorrast (hüsteeria on mõistagi eriolukord), kuid üldjuhul ei maksa kõnealusele tüdrukule teiste lastega võrreldes mööndusi teha.
Kõige olulisem teadmine on, et kui konflikt on üleval, ei ole seda võimalik enne lahendada, kui emotsioonid on maha võetud. Kui üleval on palju vihaga seotud tundeid, ei saa konfliktilahendusest enamasti asja, sest ses olukorras kiputakse kasutama jõudu. Seda enam laps, kellel puudub oskus ja ka sõnavara, et konflikti kuidagi teisti lahendada püüda. Konflikti kõiki osapool arvestades lahendada tahtes tuleb igasugune jõu kasutamine välistada. Vägisi ei saa midagi, jõu kasutamine kutsub alati esile sama hulga vastasjõudu. Alles siis, kui kumbki pool on rahunenud, saab selgitada tegeliku vastuolu.
Lastevahelist tüli lahendades on tähtis meeles pidada, et teie ülesanne ses olukorras ei ole asuda kohtumõistja rolli (sina mine hoopis kiikuma ja sina anna auto tagasi jms), vaid konflikti vahendada. See tähendab, et tuleb vaenutsejate vahel olla justkui tõlgiks, et selgitada välja kummagi osapoole tegelikud vajadused ja seista hea selle eest, et lapsed teineteisest aru saaksid.
Tihti jääb sobiva lahenduse leidmine selle taha, et ei jõuta tegelike vajadusteni, sest ei mallata üksteist kuulata, ja isegi kui kuulatakse, on raske kuuldut aktsepteerida ja mõista. On ju ilmne, et lapsed ei tülitse mitte mänguasja, vaid millegi hoopis sügavama tõttu. Neis olukordades on tihti ülal näiteks võimuküsimused (kes on tähtsam? kellel on rohkem võimu? kes saab rohkem tähelepanu? kes saab rohkem armastust?)
Konflikti lahendama asudes on tähtis valida selleks õige moment: kõigil peab olema aega ja tahtmist probleemi süveneda, eelkõige on vaja üksteist kuulata. Enda vajaduse eest seismine peab käima käsikäes teise vajaduse aktsepteerimisega. Just ses osas on täiskasvanu toetus ja tõlketöö tülitsevate lastele hädavajalik.
Rõhutan siiski ka üle, et antud probleemiga peaks kindlasti tegelema tõsiselt. Kaasake juhataja, lasteaia psühholoog, lapsevanemad. See ei ole kindlasti ainult teie ja hädasoleva lapse probleem, kaalul on kogu rühma laste emotsionaalne (ja ka füüsiline) turvalisus.
