Tere!
Mure järgmine. Olen kahe lapse ema , poeg on 2a ja 10 k, tütar 1a ja 6 kuune. Otsustasime poja panna väikesesse eralasteada, kus käib veel 6 last. Esimesel nädalal olin kaks päeva temaga koos , lõunaks tulime koju lõunauinakut tegema. Kasvatajate soovitusel jätsin lapse kolmandal päeval juba üksi lasteaeda. Laps loomulikult nuttis ja oma paar tundi, siis oli maha rahunenud ja hakanud teistega mängima. Järgmisel päeval oli lahkumine juba kergem ja näis, et hakkab leppima. Viiendal päeval kordus jällegi nutt ja kisa. Probleem on järgmine, et neljanda päeva õhtul hakkasin tähele panema, et laps nagu kokutaks ( kordab sõnalõppe koju-ju-ju-ju, emme-me-me jne). Hommikuti kodus probleeme polnud, et ei tahaks minna. Tõusis üles ja pani riidesse, ise räägib ikka titaaeda ja titaaeda. Saabus nädalavahetus ning seletasin talle, et lasteaed 2 päeva ei tööta. Pühapäeval, kui hakkasime rääkima, et homme lähme jälle lasteaeda, hakkas laps järsku haledalt nutma, ei lasteaeda ja ei lasteaeda. Saabuski esmaspäeva hommik ja läksime uuesti lasteaeda. Laps täielikus paanikas ja kokutab(kordab sõnalõppe). Püüdsin ise küll rahulik olla ja lapsele seletada, et emme tuleb sulle varsti järele. Lahkusin naeratades ja lehvitasin talle. Kui autosse jõudsin hakkasin ka ise nutma. Õhtul järele minnes kasvataja ütles, et laps oli nutnud 3 tundi. Magas 1,5 tundi ja oli siis jälle nutma hakanud. Ei teagi mida teha, sest pidin ise sellel nädalal uuesti pärast lapsepuhkust tööle minema, aga nüüd olude sunnil pikendasin puhkust. Ei tahaks ju tööl olles muretseda, kas laps nutab või ei.
Millised oleksid järgmised sammud, et ta harjuks lasteaiaga. Kas hakata jälle lühikesi päevi tegema ja koos temaga rühmas olema? Kuidas reageerida sellele sõnalõppude kordamisele, kas see on mööduv nähtus? Küsimusi on palju ja vastuseid nii vähe.
Muretsema paneb mind see kõik kuna 5 nädalaselt põdes poeg raskekujulist mädast meningiiti. . Kuna tegemist oli ajupõletikuga, siis ei oska arstid ka öelda, kus ja millal ja läbi mille võivad tagajärjed avalduda. Käime küll kord aastas kõike kontrollimas( neuroloog, logopeed ja psühholoog) ja arstide sõnul on lausa ime, et poiss ellu jäi ning et ta nii tubli ja tragi on. Rääkima hakkas ta hilja ja kuna palju sõnu on veel tema oma keeles, siis, ei tahaks kuidagi, et tekiks mingeid probleeme juurde. Öised magamised on rahutumaks muutunud, ärkab karjudes ja ei taha kuidagi maha rahuneda, ei taha magada ka oma voodis vaid tuleb öösel minu kaissu magama. Ka suhted väikse õega on muutunud halvemaks, enne ikka mängisid koos ja mürasid nüüd lükkab ja lööb. Ei tea enam mida teha
Loodan väga, et saate mind natukenegi aidata.
Ette tänades H
Päris keeruline teema ja ilmselt paljudele tuttav ka kuidas aidata lapsel kohaneda lasteaiaga ja mille järgi otsustada kas stressirohke harjutamine võib olla koguni lapse tervist, tema närvisüsteemi ja psüühikat kahjustav.
Kindlasti tulebki osata märgata, nagu oma kirjas välja toote, ja tõsiselt võtta muutusi lapse käitumises. Käitumine omakorda väljendab lapse enesetunnet ja uue olukorraga toimetulekut. Kui laps magab, sööb kehvasti, nutab rohkem, lööb, kiusab teisi või on passiivsem ja rõõmutu ning see kestab päevi, nädalaid, siis on lapse häiritus murettekitav ja ta vajab abi, teisi lahendusi. Sagedane haigestumine on samuti üks kohanemisraskuste ilming. Pole ju tõesti välistatud, et ka lapse muutunud kõne on seotud tema üleelamistega. Samuti tuleb arvestada võimalikke tagajärgi varasemate haigust tõttu. Kui käite regulaarselt spetsialistide juures, siis arutlege koos lasteaia teemadel.
Ilmselt on segadusttekitav see, et laps vahel ju tahab minna ja on rõõmuga lasteaias ning mõnikord aga protestib juba eelmine päev ja jääb nuttes rühma. Nii võibki olla, et seal on vahel ka tore ja meeldib (teised mänguasjad, tegevused ja lapsed) ja samas igatseb ta ema ja ei tunne enda lasteaias nii turvaliselt kui kodus. Selles vanuses on veel ääretult tähtis ema juuresolek, tema vahetu reageering kui lapse maailma avastab ja toetus, kui midagi juhtub, seega emotsionaalne vahetu side. Kasvatajatädi ei suuda parima tahtmise korral seda asendada.
Raske on kõrvalt öelda, mis on parim lahendus selles olukorras. Üks võimalus on kindlasti puhkuse pikendamine ja olla mõlema lapsega veel kodus. Suuremale on kindlasti sedavõrd raskem olla lasteaias kui teab, et emme on õega kahekesi kodus, tema aga viiakse miskipärast ära. See võib seletada ka tema agressiivseid pahameele ilminguid õe suhtes.
Teine võimalus on proovida ikka lühemaid päevi ja esialgu jälle koos. Seejuures saate jälgida ka kuidas laps käitub, mis on seal teisiti, arutleda koos kasvatajaga selle üle, mis aitab kohaneda. Vältima peaks salaja äraminekut see on lapsele usalduse petmine, muudab ebakindlaks ja ärevaks. Lapsel on siis kergem toime tulla, kui ta saab aru, mis tähendab see, et ema tuleb varsti tagasi (varsti on ju väga ebamäärane ka suurele), kauaks ta sinna jääb (nt magab ära, siis tuleb ema), teab ja mõistab lasteaia kodukorda, reegleid, ka käitumistega seotuid (nt mis juhtub kui keegi lööb, saab haiget, ei tee kaasa seda mida öeldakse jne.), harjub päevakavaga jne. see loobki talle vajaliku kindlustunde.
Ka kasvatajaga oleks hea arutleda, mida nad enamasti teevad kui laps nutab, küsib ema järele, ei taha süüa, magada, mängida ja mida võiks veel proovida, et laps end hästi tunneks. Kõige raskem on lapsele olla emotsionaalses mõttes üksi. Kui ta tõesti nutab mitu tundi järjest ja kui nii juhtub sageli ja keegi ei märka seda (ignoreeritakse), või koguni halvustatakse (nt teised ei nuta, oled juba suur poiss jne), siis on see talle traumeeriv. Ta vajab neil hetkel enda juures kedagi, kes on temaga, mõistab, hoolib.
Lühidalt öeldes on ikka nii, et lapsed on erinevad ja sugugi kõigile ei sobi lasteaed selles vanuses. Kujutan ka seda ette kui raske on olla Teil tööl, kui samal ajal on püsivalt muremõtted laste pärast. Ka see on tähtis, kuidas Teie end tunnete, et olla tasakaalus, rõõmus ja õnnelik ema ja naine.
Usaldage end emana ja Te leiate parima lahenduse antud olukorras.
