Situatsioon järgmine: Õhtu. I klassi noormees, kes pärast kooli üksi ja iseseisvalt on väidetavalt kõik ära õppinud, suunatakse koduseid töid veelkord üle vaatama (ja emmele näitama) ning koolikotti homseks pakkima. Nonii. Koos avastame, et aabitsa töövihiku harjutuses on üks lünk siiski täitmata jäänud. Emme "praagib välja" ka mõned väga varese jalgu meenutavad Ä-tähed ja tulevast kirja-l tähte meenutavad mustrid. Seega, vaja siis lünk täita, paar Ä-d ja l-i kustutada ja uuesti "maalida" ning koolikott pakkida. Viie minuti töö, kas pole? Aga meie peres kulub sellele helgematel päevadel pool, halvematel isegi kuni tund aega. Umbes nii: NÄ saab lünka kirjutatud, saateks pidev jutt sellest, mis täna koolis toimus. Mina lähen läbirääkimisi pidama, et väikevend (5a) hambaid pesema läheks. Juba on koolipoiss ka lastetoas platsis: "Emme, kas me unejuttu loeme?" Saadan ta õppima tagasi. Kustutab siis hoolega oma kolme varesejalga, mina lähen kööki nõusid pesema. Juba on ta platsis: "Emme, ma tegin ära, tule vaata." - "Tee mustrid ka ära". Läheb laua taha, võtab pliiatsi pihku ja... "Issi, mis karp see siin aknalaual on? Aga mida sellega tehakse?" - "Tee nüüd oma koolitööd ära, uneaeg on varsti". No saab siis see töövihik lõpuks ühele poole, vahepeal seisan tal lausa kõrval, kustutame uuesti ja ma püüan talle seletada, et see, et sa juba ammu tähti tunned, et tähenda, et võiks neid kuidagi lohakalt sinna koolivihikusse "visata" ja suhtuda nii, et "Häh, õpetaja, see on nii titekas harjutus" (ma loodan, et ta otsesõnu nii ei ütle, aga õpetaja vihjas küll, et poisil on tunnis igav ja siis hakkab lollitama). Hakkab siis lõpuks koolikotti pakkima, mina toimetan köögis edasi. Tema kah platsis: "Vaata, ma leidsin koolist koju tulles sellise lehe!" Tagasi laua äärde. "Issi, tead, meil täna üks laps ütles tunnis, et ..." Lobisemishoos läheb koos homseks mittevajaliku matavihikuga lauasahtlisse ka päevik. Siis tuleb tal järsku meelde, et homme on kehaline ja vaja igaks juhuks botased keset koridori panna, et ei oleks võimalik neist mööda vaadata ja kingadega kooli minna. Töövihikud on ikka kotti panemata... Noh ja nii edasi ja nii edasi...
Küsiksin siis selle pika jutu lõpetuseks, et kuidas tõmmata piiri kontrollimise-aitamise ning lapse iseseisvuse ja ise oma asjade tehtudsaamise eest vastutamise vahele? Ma natuke kardan liigselt ninapidi juures olemisega tekitada temas harjumust ja teadmist, et küll emme-issi hoolitsevad selle eest, et mul kehalise riided ja liimid-käärid õigel päeval kaasas oleks, ja ütlevad, millise harjutuse ma pean ära tegema. Samas ei pea ma ka õigeks täiesti "vette viskamist", et ise teab, kui vajalikud joonistustarbed maha unustab või kodune töö tegemata jääb.
Algklassides on ikka nii, et lapsel vaja rohkem järele vaatamist. Tähelepanu suunata. Lapsel pea laiali otsas. Eriti kui tunnis laps jõuab teistest kiiremini edasi. Siis tal hakkabki igav ja otsib endale mingit muud tegevust. Õpetajaga võiks sellest rääkida, et anda poisile mingit lisategevust.
Olen kodus püüdnud oma nüüd juba 2.klassis õppiva poisiga leida mingi rutiin. Peale õhtusööki on õppimise aeg, tema räägib mulle, mis kodus vaja teha on ja vajadusel olen talle abiks. Esimeses klassis olin rohkem kõrval ja vaatasime pärast koos ka tehtu üle, nüüd teen seda ainult siis kui ta palub. Samuti oli tavapärane see, et panime koos asjad kokku, või noh tema pani ja mina aitasin pärast kõik üle vaadata. Kooliskäimine ja uued kohustused ja kõik see võtab harjumist. Ma arvan, et lapse eest ei tohi ära teha, kuid talle tuleb olla kõrval ja vajadusel abistada.
Õppimine on lapse jaoks töö. Nagu iga töö, nii nõuab ka see oskust. Õppimise oskuse ja harjumuse kujundamine on kooli alguses väga oluline.
Selles kirjelduses tundubki, et lapsel ei ole veel kujunenud süsteemset oskust oma koolitööd teha.
Mida siis teha?
Eelkõige on vaja luua õppimiseks kindel koht ja aeg. Kui laps istub õppimiseks laua taha, siis muude asjadega ta ei tegele. Ees on konkreetne õppeaine ja enne laua tagant ei tõuse, kui selle aine osa on valmis. Sel moel kehtestatud reegel aitab last piirides hoida. Seega on vajalik reeglid õppimiseks koos lapsega kehtestada.
Mis puutub lapse abistamisse, siis teha seda vajadusel. Lasta lapsel kirjutamist ümber teha- ei ole iseenesest halb, kuid kui ta harjubki sellega, et esimene kord võib teha lohakalt, küll hiljem teen ilusamini, siis võib see kujuneda harjumuseks.
Kui laps suudab keskenduda oma õppimisele, siis muud asjad teda ei tohiks segada. Selles loos tundub, et lapsel on probleeme keskendumisega, sest ta ei ole üldsegi õppimise juures. Tema mõte liigub akna taha ja laua alla ja mujalegi. Siis ei aita ka vanemate nõudmine: istu ja õpi.
Enne kui tõttame lapsele otsest õpiabi andma, veendume, kas ta ikka oskab oma tegevust ise planeerida. Õppimine kui protsess ongi ju oma tegevuse mõtestatud planeerimine.
Kui oleme selgitanud lapsele õppimise reegleid, siis hiljem võime lapsel lasta need veelkord endal üle korrata. Eesmärgiks saab see, et õpitegevus muutuks tema enda poolt juhitavaks, mitte teiste poolt suunatavaks.
