Tere!
Meie peres kasvab 2 poega - 9 ja 7-aastane. Vanem poeg õpib ja käitub igati eeskujulikult, saab selle eest piisavalt tunnustust ning on suureks rõõmuks nii perele, õpetajatele kui sõpradele...
Noorem poeg on pidanud vanema venna "varjus" kasvama, tema võimed ja heasoovlikkus ei ole aga nii palju tunnustust leidnud (lasteaed, suhted vanavanematega jne) ning nüüd on ta asunud end tõestama hoopis teisest küljest - ta on muutunud äärmiselt iseotsustavaks ja resoluutseks, ignoreerib talle esitatud nõudmisi (pane palun riided toolile, pese hambad jne) ning tema käitumine muutub päev-päevalt talumatuks.
Olen käinud erinevatel loengutel ja uurinud raamatuid ning püüdnud talle hingeliselt maksimaalselt toeks olla. Puhuti tundub mulle aga, et ta on täiesti süüdimatu ning teeb mulle meelega tuska.
Täna hommikul rääkisin lapse käitumist koolis (jookseb liigselt vahetunnis, ei kuula õpetaja käsklusi) ning õpetaja palus, et ka lapse isaga vestelda saaks. Ja vajadusel kaasata vestlusesse kogu pere, klassijuhataja ning koolipsühholoog. Olen sama meelt ja usun, et kui kõik osapooled oma rolli väikese inimese kasvatamisel tõsiselt võtavad, saab minugi lapsest asja. Teatasingi lapse isale (elame perekonnana koos, ei ole lahutatud) õpetaja palvest ka isa vestlusesse kaasata. Mees on mul aga kui puujändrik - hakkas rääkima "kokkumängust minu ja õpetaja vahel" ning raiub, et "Temal ei ole probleemi ja kui minul on probleem, rääkigu mina psühholoogiga kui tahan"...
Lapse ja tema isa suhted ei ole head. Isa ärritub väga kergesti ning ei suuda "allumatu lapsega" midagi mõistlikku peale hakata - see aga kaugendab nendevahelisi suhteid veelgi. Kohati tundub mulle, et isa ja poeg on omavahel väga sarnased ning jonn on mõlemapoolne.
Kuidas saada rääkima väga kinnine mees? Ma ei tahaks talle kuidagi peale käia, et ta avaneks. Sellest tuleb ainult riid. Samas tunnen, et TEMA roll lapse kasvatajana on suur ning et mina võin poega küll lohutada ja temaga vestelda, aga see ei avalda pisikesele pujäänile mingit mõju. Kuidas teha nii, et lapse ISA probleemiga tegelema saada?
Tere! Kirjas toodud probleem on üsna levinud, st. isa distantseerib ennast probleemsest lapsest. Põhjusi on selleks ilmselt mitmeid, nt. nii on lihtsam ja ema on kompetentsem, isadel puudub oskus probleeme lahendada "pehmelt", ema pole isa kasvatusmeetoditega rahul jne. Mehed ja naised on väga erinevad, nii aju ehituselt, kui õpitud toimetuleku poolest. Naiste aju võimaldab neil olla osav vestleja ja naised tajuvad hästi ka sõnamänge. Kasvatusega lisatakse naistele oskusi teha koostööd, arutleda probleemide üle, suhelda, et mõista. Mehi kasvatatakse probleeme lahendama, olukorda muutma tegevuse abil. Nii juhtubki, et konfliktses olukorras tunneb mees ennast nagu soos, kus jalgealune võib iga hetk kaduda, naine samal ajal tunneb ennast nagu kala vees. Loomulikult püüab mees "sohu" sattumist vältida või siis sealt kiiresti lahkuda. Nii ongi "naiste vandenõu" kui tuleb minna vestlema, sest mehed ei tunne ennast sellises situatsioonis kindlalt. Mida siis teha? Võib olla polegi võimalik meest kaasata vestlusse koolis, kuid kodusesse kasvatusse ehk õnnestub. Pakun mõne mõtte, mida võiks proovida. Kutsuge meest endale appi. Öelge, et vajate tema tuge lapsega suhtlemisel. Pakkuge ideid, kuidas suhelda. Selgitage, et isa on pojale olulisem, kui ema, sest poeg näeb isas endale eeskuju. Samal ajal on pojale oluline isa tunnustus. Kui isa ainult kritiseerib, siis kaotab poeg lootuse olla talle meelejärgi ja see tekitab temas viha ja trotsi, mis siis väljendub soovimatus käitumises. Hea oleks, kui isa suhtleks pojaga lihtsalt niisama, et nad teeksid midagi koos - kasvõi mängiks lauamänge. Oluline, et isa märkaks poega. Muidu on nii, et pojal alateadlik mõte, "kui sa mind muidu ei märka, siis teen midagi lubamatut, ja sa ei saa mind eirata." Püüdke anda mehele teada, kui oluline on teie arvates tema roll lapse kasvatamisel. Tunnustage meest, tooge välja need omadused, mille pärast temaga elate ja ta laste isaks valisite. Mehed vajavad tunnustust ja julgustust. Võib olla aitab ka see, kui arutlete koos, mida isa võiks lapsega koos teha ja kuidas suhelda või mida vältida suhetes. See tõstab mehe ensekindlust. Kui nüüd rääkida kooli minekust ja probleemide arutelust, siis ka siin võiks mehe kutsuda toeks ja julgustuseks kaasa. Võiksite pakkuda idee, et kui ta ei soovi kaasa rääkida, siis lihtsalt kuulaku. Samas on selge, et kui naised omavahel arutavad igast küljest probleemi ja võivad sellest rääkida tunni ja enamgi, siis see on mehele vastuvõetamatu ja tundub täiesti mõttetu ajaraiskamisena. Mees tahab teada, mis juhtus ja asuda kohe olukorra lahendamisele: olgu see siis karistuse määramine või midagi muud. Nii, et mõelge, ks soovitegi meest sinna igavlema ja naiste juttu kuulama. Me lihtsalt oleme erinevad ja pole midagi teha. Võib olla aitab sellest, kui saab kodus isa ja poja suhteid parandada. Soovin teile nutikust ja kannatlikkust olukorra lahendamisel.
