Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Kool ja lasteaed :: Kui 16-aastane poiss ei taha enam edasi õppida ?

Rita
Külaline
Postitatud 06.09.2009 kell 19:51
Tere, olen üksik ema ja kasvatan kodus kahte last, 19-tütar ja 16-aastast poega. Tütar on mul alati tubli olnud, kuid pojaga on alatasa probleeme. Probleem on selles, et poeg lõpetas 9nda klassi, kuid edasi õppima ei tahtnud ta minna , mõtlesin, et las siis puhkab peale kooli natukene ja suve lõpus üritan ta siis kooli lainele saada,kuid ta oli raudselt vast, sest tema ei viitsi õppida ja talle ei meeldi kool ja tema läheb tööle . Lasin ka teistel temaga rääkida, et kool on ikka tähtis ja ilma hariduseta ei saa hakkama, kuid sellest polnud abi. Ta arvab, et tahan talle ainult halba ning kooli tahavad kõik teda ajada sellepärast, et temast lahti saada. Väga raske on temaga ja ma tõesti ei tea, mida ette võtta. Nüüd on ta päevad otsa kodus ja mängib arvutit ja magab poole päevani. Kooli teemast ja edasisest elust väldib ta rääkimist ja igakord kui seda teemat alustan läheb ta närvi ja hakkab karjuma. Ma tahan talle ju ainult head, kuid ta ei saa sellest aru. Palun andke nõu?!
Meelike Saarna
Pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja
Postitatud 07.09.2009 kell 23:49
Õppimine on lapse vastutus, mida varem ta sellest aru saab, seda paremini tuleb ta toime koolis ja ka edaspidises elus, kus ju aina vastutust tuleb võtta. 16-aastane on juba päris suur inimene (kuigi arengulise klassifikatsiooni järgi siiski teismeline, ja selles eas on teatav mitteadekvaatne käitumine ikkagi ju normi sisse kuuluv). Jah, ta võiks juba ise teada-otsustada-vastutada. Aga ikka juhtub, et ses vanuses nad seda ei tee.
Lahenduse poole suunavad sõnad on: usaldus, mõistmine, kuulamine.
Kuidas hindate enda ja lapse vahelist usaldussuhet? Kui palju teate poja mõtetest, arvamustest, probleemidest, elust üldse? Kui palju teab tema teie omast? Kui usaldussuhe on keeruka teisme-ea mullistustest kuhugi kaduma läinud, on viimane aeg seda taastada püüda. Suhted on mõistagi kahepoolsed, kuid alguse tegemiseks piisab vahel ka sellest, kui vaid üks pool siiralt teise vastu huvi üles näitab, öeldes nii sõnade kui ka kogu oma olemusega: ma olen sinu jaoks olemas. Mul on sinu jaoks aega. Ma püüan sind mõista. Ma soovin sinu mõtteid kuulata. Ma tahan sind aidata.
Usalduse taastamine ei lähe mõistagi poole päevaga. Paljud noorukid, tajudes vanemate huvi ja kuulamissoovi, tõmbuvad alguses veelgi enam endasse, kuna kahtlustavad, et see on isa-ema järjekordne kaval nipp nende kontrollimiseks, võrkupüüdmiseks ja allutamiseks, eriti kui varem pole usalduslik kuulamine suhte juurde kuulunud. Seetõttu on läheb tarvis palju järjekindlust, kannatlikkust ja tõelist siirust, ehedat huvi. Näidake oma pojale, et temast tõeliselt huvitute, kuulake teda, püüdke temast aru saada. Tasapisi selginevad tagamaad, mis on poja käitumise taga, mis teda tegelikult segab. Alles seejärel on võimalik teha plaan, kuidas olukorrast välja tulla.
Abi on ehk ka teadmisest, et korduv rääkimine, mis noorukile näägutamisena paista võib, ei ole tõesti kuigi efektiivne. Öelge pojale siiralt, mis teid kujunenud olukorra juures kõige enam häirib, mida tegelikult tunnete-mõtlete, mida ootate, mida soovite. Suhted on ikka vastastikku peegeldavad. On suur tõenäosus, et siirusele saate vastu siiruse, tunnete näitamise vastutasuks saate ehk teada, mida poeg tunneb.
Alles siis, kui olete tõelisi tundeid ja muremõtteid jaganud, saate üheskoos mõelda vajaduste ja lahenduste peale. Olge kannatlik – pojal on kindlasti omad vajadused, omad lahendused – ja need võivad olla erinevad teie poolt pakututest. Pojal endal on kindlasti olemas oma sisemine tegevusplaan. Kui olete mõistev ja toetav, võib juhtuda, et pojal on kergem oma sisemist plaani tegelikkuses ellu viia. Pealesurutut on inimpsüühika iseärasuste tõttu alati raskem vastu võtta.

Postitus muudetud Meelike Saarna poolt.
Kas see vastus oli abistav?

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!