Tere
Meie 5. aastane poiss jääb lasteaega jälle kisaga. Samas kui uksest olen välja astunud, lehvitab ta akanalt ja edasine päev pidi väga rõõmus ja vahva olema. Õhtul on probleeme, et koju saada
Me oleme teda 2,5 aastasest saati viinud lasteaeda. Esimene aasta oli väga hull ja selle jätsimegi pooleli. Edasi on läinud selliselt, et on mingid perioodid , kus ta kisab ja mingid perioodid, kus ta lepib.
Ma ise olen hetkel teise väikesega kodune. Kodus on suurem poiss väga super, mängib oma väikese vennaga, aitab mul kodutöid teha, teeb poiste krutskeid jne
Selles, et lasteaed on tema nö töö, lepime me alati tükk aega enne minemist kokku. Sel aastal oli kokkulepe, et 1. sept hakkab lasteaias käima. Kodus pole mingit probeemi. Jah ma lähen ja olen jne.
Ma ise olen mõelnud, et võibolla tegime talle liiga, kui 2,5 jätsime hoidu ja äkki see on tal kuidagi alateadvuses ning segab teda.
Ja kui nüüd mõelda siis ta korraldab parajat tsirkust isegi siis, kui me mehega õhtul kuhugile peole- sünnipäevale- pulma läheme. Viimane oligi augusti lõpus ja poiss lihtsalt röökis, jooksis autosse, et tema tahab kaasa jne. Samas ta jäi koju minu õega, kes on teda lapsest saati ka hoidnud, polnud võõras inimene.
Mehega oleme mõlemad ikka suhteliselt nõutud, ega teagi mis peaks ette võtma.
Suur tänu juba ette vastamast.
Mul tuli seda kirja lugedes mõte, et äkki see poiss võitleb teie tähelepanu saamise nimel. Nimelt mu oma laps mõned aastad tagasi umbes 2 aastaselt hakkas hüsteeriliselt nutma, kui tema poole vaadati ja kaebas mulle, et tädi vaatas ning lasi end tükk aega rahustada. Käisin psühholoogi juures selle pärast ja ta soovitas sellist käitumist üldse mitte tähele panna. Ja ma tegingi edaspidi nagu ma ei märkaks, et ta karjub ja pisarad purskuvad ja see probleem lihtsalt haihtus.
Tere,
huvitav teie kirja juures on see, et poja selline käitumine toimub teatud määral periooditi. See võib tõesti viidata sellele, et mingitel ajahetkedel jääb tal miskit vajaka. Võiksite mõelda tagasi ja analüüsida, mis neil perioodidel, mil ta paremini lepib on pisut teistmoodi. Esimesena läheb mõte tõesti tähelepanuvajadusele. Mõelda võiksite sellele, kuipalju üks-ühele aega on teil võimalik oma suuremale pojale pühendada, mil ta tunneb, et on teie jaoks tõesti väga oluline. Tihti juhtub nii, et me väljendame seda küll sõnades, kuid tegudeni jõuame harva (N: teeme seda, mida poiss tahab, käime kuskil ainult kahekesi vms.).
Kindlasti tasub poja käitumist näiteks õhtul kahekesi temaga rahulikult arutada. Teie saate omalt poolt teada anda, milline käitumine teid häirib ja mida see teiega teeb. Sealt edasi peaks rõhu panema lapse mõtete kuulamisele peegeldades talle tagasi seda, mida ta väljendas. Niimoodi kuulates ja oma seisukohti mitte väljendades võite välja jõuda selleni, mis talle hetkel väga oluline on. Sealt edasi saate juba koos mõelda võimalike lahenduste peale. Ühtlasi tasub arutada ka seda, et kui järgmisel korral ikkagi sarnane käitumine kordub, siis kuidas teie reageerite (N: ma ei pane seda tähele ja lahkun või hoopis mõni vahva ettepanek lapselt endalt). Kindlasti tuleb sellest siis ka kinni pidada. Õhtul võib jälle uue juturingi teha.
Laps ei pruugi sugugi teadlik olla, miks ta niimoodi käitub. Õhtune rahulik emotsioonivaba arutelu aitab tal endal ka selgusele jõuda, mis teda tegelikult häirib. Ühtlasi tähendab see seda, et kui laps teile ise midagi oma käitumise põhjuste kohta öelda ei oska ("Miks sa niimoodi käitusid?" asemel oleks mõistlikum küsida "Mis sinuga toimus, kui nõnda käitusid?" või "Mis sa hommikul mõtlesid või tundsid kui sa nutsid?"), siis võite ise oma oletustega välja tulla. Laps saab siis nende üle mõelda ja need kas ümber lükata või heaks kiita. Vahest võtab see mitu õhtut aega, sest mõtted tahavad seedimist. Kogu sellest protsessist õpib laps oma käitumist analüüsima ja iseennast paremini mõistma.
Kirjas küll selle kohta info puudub, kuid üks võimalik hüpotees selle käitumise põhjuste kohta võib olla ka see, et poiss on tihemini oma tahtmist saanud siis, kui ta häälekalt nõuab ja nutab. Sellisel juhul aitab kõige paremini kindel ja lühidalt põhjendatud "ei" ja seejärel oma tegevuste jätkamine (st. tema käitumise ignoreerimine).
Teie mure selles osas, et kas olete oma lapsele liiga teinud teda 2,5 hoidu jätsite, ei ole väga põhjendatud. Lõppkokkuvõttes sai ta ju küpsemiseks aega juurde. Igal juhul arvan, et lapsega koos nende teemade üle arutlemine rikastab teid mõlemaid ning arendab ka teievahelist suhet.
