Peab tunnistama, et üsna raske on selle info põhjal midagi konkreetselt oletada ja soovitada. Mõtted liiguvad edasi suunal: kuidas harjutamine on üldiselt kulgenud, millised on lapse söömisharjumused üldiselt olnud ja mis on lasteaias teisiti, millised on teiste lastega koos olemise kogemused jne. Kas olete olnud nende nädalate jooksul ise juures ja kuidas laps on käitunud ülejäänud tegevustes?
Üldised soovitused ei pruugi Teid aidata, kuid siiski mõned mõtted: võimalusel olge temaga lasteaias koos ja püüdke pakkuda talle kindlustunnet ja harjumuspärast niipalju kui see võimalik on. Võimalik, et saate mõne vihje selle kohta, mis võib olla lapsele kohanemisraskuseks. Näiteks kas ülejäänud tegevustes on ta eemalejääja või osaleb mängudes ja teistes tegevustes, kas ta on tavapärase aktiivsuse ja meeleoluga jne. Jälgige ka kodus, kas on mingeid tavatuid või muutunud käitumisi, harjumusi (uni, ise, toidueelistused, meeleolu, tervis jne).
Saate vaid rahulikult julgustada, kuid mitte sundida tegema asju, millest ta keeldub.
Kui ta on leidnud rühmas kellegi kaaslase, siis on tal ka kergem ühise laua taha minna või pakkuda võimalust, et mõni sõber tuleb tema lauda. Kui tal peaks raske olema kasvatajatädidega harjuda, siis on vajalik lapse ja kasvataja üks-ühele kontakti aega rohkem, see kergendaks lapse jaoks kohanemist, looks läheduse- ja kindlustunde. Kasvõi mõned minutid (soovitavalt iga päev),kahekesi juturääkimist või muul viisil koosolemist võib luua emotsionaalseks sidemeks aluse, mida laps vajab. On ju kasvataja nüüd see, kes asendab pikkade tundide jooksul seda, mida laps kodus oma vanematelt saab ja vajab.
Kirjast ei selgu, kui vana laps on. Kui laps suudaks väljendada ise, kuidas end lasteaias tunneb, mis meeldib ja mis muret teeb, siis oleks Teilgi kergem last mõista. Oma last tundes ja jälgides on siiski võimlik, et suudate ise kõige paremini jõuda lapse mure jälile ja leida viise tema kohanemise kergendamiseks.
