Tere!
Mul on mure oma 8 a poja pärast, kes on kaotanud minu vastu usalduse ja on hakanud mulle valetama. Ja selle vale ilmsiks tulek oli valus ja piinlik ka. Ja kõige rohkem on lapsest endast kahju ja hetkel on tunne, et ma ei tea, kus mina vea olen teinud.
Situatsioonist siis ka. Poiss käib esimeses klassis. Peale tunde on ta jäänud ikka poistega mängima, alati on mulle helistanud ja küsinus, kas võib. Olen lubanud, aeg oleneb sellest, kas tal on trennipäev või mitte. Kui on, siis ei luba ma üle tunni aja olla, et ta jõuaks õppida ka.
Reegel on aga selline, et kui koolis saab märkuse halva käitumise eest, siis ei saa mängima jääda, peab otse minu töö juurde tulema, kus me koos lõunatame.
Selle nädala esmaspäeval sai aga märkuse ja ei oleks tohtinud peale kooli mängima jääda. Minu juurde teda aga ei tulnud ega tulnud. Kui talle helistasin, siis vastas, et oli koolinäidendi proovis...Pärast veel küsisin näidendi kohta, siis jutsustas, et tal seal kõige pikem osa jne jne. :/ Ja nii jäigi - iga päev peale tunde oli tema näidendiproovis ja jõudis hiljem minu juurde. Kuni eilseni, kus ta oli juba kaks tundi hiljaks jäänud minu juurde. Helistasin - telefonile ei vasta. Lõpuks olin juba pisut närvis ja helistasin kooli, et küsida, kas see proov veel käib. Kui sain klassijuhatajaga jutule, ütles too, et näidend on ammu läbi ja et minu laps seal üldse ei osalegi! No lõpuks siis ilmus poiss välja ja kui küisisn, et miks ta mulle valetas, jätkus veel see edasi ja ta ütles, et on ühes teises näidendis ühe teise õpetajaga ja et klassijuhataja vist ei tea seda...Aga oma last ju ikka tahad uskuda ja usaldad. Ja nii ma jälle uskuma jäingi kuni ütlesin, et kirjutan nüüd õpetajale vabanduseks, et teda tülitasin ja et sa käid teise õpetaja näidendis tegelikult. Ja vot siis ma sain aru, et ta ei taha, et ma kirjutaks ja et see kõik oligi tema väljamõeldis. Tunnistas üles. Ma proovisin ka välja selgitada, kus mina olen vea teinud...Aga no asjata.. Ma olen nii kurb ja valus oli teada saada, et mu oma laps, kes on alles nii pisike, luiskab mulle ja ei taha aus olla minuga. Kuigi olen alati rääkinud, et ausus on kige parem, hoiab pahandused ära jne. Aga ju siis ei ole mõjunud ja olen kusagil vea teinud.
Siit mu pika jutu peale küsimus - kuidas võita uuesti lapse usaldust? Niipalju olgu juurde lisatud, kui see muudab midagi, et kasvatan poissi üksi. Isa näeb ta harva ja siis nad ei tegele kasvatusliku poolega vaid teevad kõike lõbusat ja huvitavat ja põhimõtteliselt seal reeglid puuduvad. Kas mina olen siis liiga karm, et mul on meie jaoks mõned reeglid? :/
Ma tänan juba ette!
Ja aina hullemaks läheb.... Just hetk tagasi helistas klassijuhataja ja enam mitte selle valetamise päras tvaid tal oli halb uudis - mu poiss oli visanud kiviga ühe tüdruku pea lõhki... (( See on esimene selline juhtum, ta ei ole vägivaldne laps, pole kunagi olnud ja nüüd siis selline asi... Ma olen nii õnnetu, mul on nii valus ja mul on temast nii kahju, sest ma tean, kuidas ta ise nüüd kannatab sellepärast Ta jäetakse peale tunde aga kas ma peaksin ka teda kuidagi karistama? Muidugi ma räägin temaga rahulikult sellest, mis juhtus ja kui kahju mul on...Aga kohati on mul tunne, et ma ei oska enam last kasvatada Kord ma olen karm, kui asi puudutab mingist keelust üle astumist, siis jälle kardan, et olen talle lubanud rohkem kui peaksin ja ta nö istub mulle pähe.... NII raske on, kui ei ole kedagi kõrval, kellelt tuge saada ja küsida, aru pidada...((
Teie kirjast õhkub palju muret ja hoolimist, mis on heaks platvormiks, kust lahendusi otsima hakata.
Esimese sammuna olekski mõistlik oma muret ja hoolimist selgelt väljendada. Selleks tuleks leida aeg ja koht, kui saate segamatult kahekesi olla (teil on aega ning ka last ei tõmba pooleliolevate või alles tegemist ootavate asjade poole). Lapsel on vaja kuulda seda, mida teie tundsite kui teda ootasite, kui õpetajaga ühendust võtsite kui tema endaga vestlesite ja aru saite, et valed jätkuvad. Ning kuidas see kõik teile mõjus. Sellest saab ta märksa paremini aru kui üldisest ja paljukuuldud väljendist, et valetamine on halb ja nii ei ole ilus teha. See annab lapse jaoks nendele üldistele sõnadele sisu ja tähenduse, ükski laps ei taha teadlikult oma vanemaid õnnetuks teha. Küll aga võib ühel ajahetkel võistelda tema sees mitu tugevat vajadust (N: olla emale hea laps ja sõpradega mängida). Lapse käitumine sõltub sellest, milline vajadus antud ajahetkel osutub tugevamaks ning sellest, millised on tema probleemilahendusoskused.
Järgmise sammuna on oluline teada saada lapse nägemus antud sündmusest. Siin peab vanemal olemas olema tõeline ja siiras tahtmine lapsest aru saada, näha maailma tema silmade läbi jättes kõrvale kõik omapoolsed hinnangud ja arusaamad. Heaks abivahendiks on siin aktiivse kuulamise oskus (lähemalt saab sellest lugeda Th.Gordoni "Targast lapsevanemast"). Näiteks ütlus "sa valetasid mulle" sisaldab endas tugevat hinnangut "sa oled halb" ning põhjustab seetõttu automaatselt lapses halba enesetunnet ja erinevaid kaitsereaktsioone (mina pole teinud, teine on süüdi, vaikimine jt.). Alternatiiviks on kirjeldada fakte, käitumisi, ütlusi N: "sa ütlesid mulle, et oled näidendi proovis, kuid selgus, et sa seal ei olnud". Oluline on lapse nägemuse mõistmist talle ka sõnaliselt väljendada (jälgides sealjuures oma hääletooni ja kehakeelt, et need lapsele väga mõistetavad suhtluskanalid ei väljendaks hukkamõistu vms.).
Nüüd, kui laps mõistab vanema olukorda ning vanem mõistab last, on loodud sobiv pinnas, et üheskoos mõelda lahenduste peale, et mõlema poole huvid oleksid tulevikus paremini hoitud. Kui laps tuleb välja omapoolsete ideede/lahendustega, siis on suur tõenäosus, et ta neist hiljem ka kinni peab. See mõttevahetus suurendab lapse toimetulekuoskuste valikut. Kindlasti tasub tähelepanu pöörata teie meelest headele ideedele, mis lapsele sugugi head ei tundu - mis nende juures last häirib, millesse ta ei usu, mida ta keeruliseks peab. See lähendab üksteisele ja suurendab avatust. Ridade vahelt saab vanem aimu, mida ta saab teha selleks, et lapsel oleks lihtsam tõtt rääkida.
Reeglid ehk omavahelised kokkulepped on olulised ja lapsed austavad vanemaid, kes reeglitest kinni peavad. Oluline on see, et reeglid oleksid üheskoos kehtestatud. Siin on taas abiks asjade lahtiseletamine - milline on minu vajadus, kui ma tahan, et laps tuleks märkuse korral otse minu töö juurde ega jääks teistega mängima. Oluline on, et laps mõistaks vanema muret ja vanem märkaks ka lapse vajadusi. Lahendusi võib sellelt pinnalt olla mitmeid. Lapsel on reeglist lihtsam kinni pidada kui ta mõistab selle tähtsust.
Ühtlasi tasub arutada ka selle üle, mis juhtub siis, kui sarnane olukord (N: valetamine) peaks korduma. Soovitan kokkulepped ka kirja panna - see rõhutab nende tähtsust ning aitab neid meeles pidada. Kui kokkulepped ei toimi korduvalt, siis tuleb need üheskoos üle vaadata - muutused toimuvad pidevalt nii meie sees kui meie ümber ning oluline on nendega kohaneda. Toimivate reeglite üheks eeltingimuseks on nende paindlikkus - ühel hetkel võib selguda, et laps on reeglist nö. "välja kasvanud".
Mis puudutab teist episoodi (kivi viskamist), siis siin võib täiesti olla, et kivi ja pea sattusid õnnetul kombel kokku. Laps on oma karistuse koolis kätte saanud. Karistus toimib ainult siis kui laps mõistab selle põhjuseid ja võtab vastutuse oma osa eest. Siin on abiks sarnane vestlus - mõista lapse nägemust olukorrast, aktsepteerida tema tundeid, anda teada oma arvamus ja arutada selle üle, mida on võimalik teistmoodi teha tulevikus.
Lapse kasvatamine on kunst ja ühesed retseptid siin ei tööta. Tuleb kuulata oma südame häält ja mõista oma last, teiselt poolt tuleb meeles pidada ka vastutust, mida lapsevanemaks olemine meile seab. See on alati keeruline ja põhjusatab vanemas vastakaid tundeid. Üksikvanemal on tunduvalt raskem, muuhulgas seetõttu, et puudub inimene, kellega oma mõtteid arutada ja seeläbi neid selgemaks saada ning ühtlasi, kelle peal oma arvamusi testida. Sellegipoolest on sisemine tarkus teis olemas - jõudu teile sellel avastusretkel!
Suur aitäh selle pika ja asjaliku vastuse eest! Nii tore on lugeda ja tunda, et keegi tõesti on süvenenud mu muresse ja annab oma panuse, et aidata! Ma olen tõesti väga tänulik ja kindlasti toimin nende nõuannete järgi, juba raamatki olemas, mida plaanin lugema ja uurima hakata sest ma tõesti tahan pojale vaid parimat
Ma olen nii kurb ja valus oli teada saada, et mu oma laps, kes on alles nii pisike, luiskab mulle ja ei taha aus olla minuga. Kuigi olen alati rääkinud, et ausus on kige parem, hoiab pahandused ära jne. Aga ju siis ei ole mõjunud ja olen kusagil vea teinud.
Ma olen tõesti väga tänulik ja kindlasti toimin nende nõuannete järgi, juba raamatki olemas, mida plaanin lugema ja uurima hakata sest ma tõesti tahan pojale vaid parimat