Tere!
mure siis selles, et esimese kalssi poisil on juba mitu korda võõrad harilikud pliitasid, kustukummid ja pintslid olnud koolikotis. Kui küsin, et kust ta need sai, siis ütleb, et leidis kas koridorist või klassist. Olen siis öelnud, et ta peaks need ikkagi kooli tagasi viima ja õpetaja lauale panema, et kui keegi hakkab otsima siis ta saab need asjad tagasi.
Laps lubaski viia ja kui küsisin, et kas viisid ära siis ütles, et jah, viis. Ometi näen neid samu asju tal ikka kas kotis või isegi padja all?!?! Ma olen mures, et kas see on nüüd mingi soodumus varastamisele, et ta hakkabki võõraid asju endale võtma? Meil ei ole millestki puudus olnud, tal on olemas kõik kooliks vajalik...ma ei mõista, miks ta nii teeb ja ei julge mulle veel öelda tõtt ka. Ma ei ole temaga pahandanud ega alavääristanud aga olen öelnud küll, et see pole ilus ja et keegi otsib oma pintsleid ehk taga ja sinust pole õige neid asju üles korjata ja endale võtta, et sa peaksid nad kohe õpetajale viima kui leiad midagi...
Samuti on hirm, et ta varastab poest ka....Ükskord leidsin kodust mingi auto, väikese, mida polnud varem näinud. Küsisin, siis, et kust ta selle saanud on, et see paistab uus olevat. Ütles, et sõbra käest. Ma siis ütlesin, et aga sõbra emalt peaks ka luba küsima, kui ta jagab oma asju. Siis ta ütles, et ta tegelt ei saanudki sõbra käest, vaid ostis ise ülltusmuna ja selle sees oli. Siis aga tekkis järgmine küsimus - mille eest ta ostis? Sest tol päeval tal taskuraha polnud. Siis ütles, et leidis maast 10 krooni...Ta on ennegi raha maast leidnud, 15 krooni jms. Ma ei tea enam, mida uskuda ja mida karta. Kuidas ma saaksin teda taas usaldada ja panna teda mõistma, et võõra vara omandamine on väga halb tegu. Raha leimine vast mitte, kui ta tõesti leiab seda maast aga kui võtab kellegilt? :S Mida teha?
Vaevalt, et 1.klassi poiss ise veel mõistakski, kui tõsine on kellegi teise asjade võtmine ja tegelikult te ju ei tea ka, kuidas need pliiatsid jm asjad ikkagi tema kätte said. Mure kindlasti seda suurem, et juhtumeid juba mitmeid ja põhjendused näivad otsituna, küllap teie eest on olnud varjamisigi.
Kindlasti on esmatähtis, et olete reageerinud, väljendanud oma tõsist suhtumist ja veennud teda asju tagastama. Samas pole selge, kas jutt tagastamisest vastab tõele. Näib, et sel juhul oleks vajalik koostöö klassijuhatajaga. Võiksite temaga muret jagada ja arutleda, kuidas õpetaja võiks olla tähelepanelik ja samas piisavalt taktitundeline, et poissi ka süüpinki ei pandaks ega vargaks ei tembeldataks. Nagu öeldud, temavanune poiss ei suhtu veel teiste asjade omamisse sedavõrd tõsiselt ega oskaks ka seletada, miks ta nii teeb. Üks võimalus oleks koos kooli minna ja paluda pojal teie juuresolekul asjad klassijuhataja kätte anda ja tema saaks need omanikule tagastada, leiunurga teha vms. See võiks toimuda mitte kui süüditunnistamine ja karistus, vaid heatahtlikult, poissi julgustades, et nii tehakse, kui leitakse teiste asju. Ja nii võiks toimida iga kord. Kui te just alati kaasas pole, võiksite näiteks telefonitsi õpetajaga sidet hoida ja poja jaoks avalikult, et ta ka teab. Püüdke olla temaga võimalikult avatud, kindlameelne ja seejuures heatahtlik, toetav.
Kuigi see on keeruline, oleks siiski väga vajalik, et poisil ei jääks nn silti külge. Tema endavastutuse kujunemist ei soosi ka pidev kahtlustamine ja jälitamine.
Oletused poest varastamise kohta on keerulisemad, kuna tõde on raske välja selgitada. Seda enam, et väljamõeldud lugusid, üks huvitavam kui teine, tal juba jätkuks. Siin kehtib sama - kui siiski selgub, et on raha maksmata poest asju võtnud, siis tuleb kindlasti tegu hukka mõista ja tal need endal tagastada. Minna müüja juurde ja tunnistada oma tegu, on talle piisavalt raske õppetund. Otseselt karistamine ausust kui väärtust ei kujunda, pigem õpib rohkem nippe varjamiseks ja valetamiseks.
Lisaks sellele, on oluline mõelda ka olukorrale laiemalt. Varguse ajendiks ei ole puudus asjade järele, pigem on see seotud tema enesetundega, kooli või muu uue olukorra kohanemisraskusega jne. Tundke huvi, kuidas ta koolis end tunneb, on tal ülesanded jõukohased, on tal sõpru, kuidas ta neid suhteid hindab, millega rahul on, mis muret teeb jne. Varguse taga võib olla mistahes halb enesetunne, mure, ebakindlus, tunnustamatus, mida ta omamoodi peidab asjade hankimise ja omamise varju, st teeb endale sel viisil meelehead, kui millestki puudub tunneb.
Isegi kui teil ei õnnestu välja nuputada, mis täpselt poega vaevab, pöörake talle lihtsalt lähiajal rohkem tähelepanu, veetke aega rohkem koos, püüdke olla piisavalt tema päralt, arutlege koos erinevatel teemadel (mis on talle tähtis, millest huvitub, mida sõprade juures hindab, mis ema-isaga koos tahaks teha jne.) ja mis peaasi, andke talle pidevalt tagasisidet ja tunnustust kõiges, mis tal hästi välja tuleb ja rõõmustage koos iga kordamineku ja meeldiva asja üle.
Ma olen mures, et kas see on nüüd mingi soodumus varastamisele, et ta hakkabki võõraid asju endale võtma? Meil ei ole millestki puudus olnud, tal on olemas kõik kooliks vajalik...ma ei mõista, miks ta nii teeb ja ei julge mulle veel öelda tõtt ka. Ma ei ole temaga pahandanud ega alavääristanud aga olen öelnud küll, et see pole ilus ja et keegi otsib oma pintsleid ehk taga ja sinust pole õige neid asju üles korjata ja endale võtta, et sa peaksid nad kohe õpetajale viima kui leiad midagi...