Tere!
Mul on väga suur mure oma 15-aastase tütrega. Praegu õpib ta 9. klassis. Kui õpib... Juba möödunud kevadel hakkas ta tundidest pidevalt ära tulema, hinded olid ainult mitterahuldavad. Tekkisid samasugused sõbrad, endiste sõprade ja klassikaaslastega ei suhelnud ta enam üldse. Läks muidugi aega, enne kui õpetajad asjast mulle teatasid. Kuna olen alati oma lapsega rääkida saanud, siis proovisin (mitte näägutades, vaid oma muret väljendades) temaga kogu aeg sellest vestelda, leida moodust, kuidas talle seletada, et tema tulevik sõltub sellest, kuidas ta õppimisse suhtub. Igatahes lõppes asi kahe suvetööga. Suvel juhtus juba sedagi, et ta ööseks koju ei tulnud, telefoni ei võtnud, ega teatanud, kus on ja mis teeb.
Kuna vahetasime elukohta, siis läks ta sügisel uude kooli. Lõpuks on ta neist hulkumishuvidega sõpradest loobunud, jäänud on talle vaid paar lapsepõlvesõpra, kellega koos kunagi ratsutamisega tegeles. Vahepeal muidugi on tal huvi kõigi asjade vastu kadunud, ka hobuste. Uues koolis aga pole asi kahjuks parem. Seal on küll olemas e-kool ja saan kogu aeg vaadata, kuidas ta kohal on käinud. Tavaliselt on pilt selline, et hommikul läheb ta kooli, siis puudub näiteks kolmandast tunnist, on jälle vahepeal kohal ja tuleb ära kahest viimasest. Hinded on põhiliselt siis mitterahuldavad.
Lubab mulle küll, et parandab ennast, et saab aru jne. Küsin ta tulevikuplaanide kohta, siis ütleb, et teda ei huvita, ta ei mõtle sellele, ei taha midagi. No hea küll, kuna on 15-aastane, siis on tal veel võimalus uuesti 9. klassis käia, aga ega see ju teisel korral huvitavam pole ja pealegi, kui ta on harjunud täieliku distsiplineerimatusega, tal on tunne, et nii võibki.
Karistada pole mul teda millegagi. Teda lihtsalt ei huvita miski. Raha kohe kindlasti mitte, nii et taskuraha ma talle juba ammu ei anna, aga see ei loe midagi. Trennis käia ei taha, kinno minna ei taha, ühtki huviala enam pole.
Ja veel: ta oskab niiviisi valetada, et kõik usuvad, kaasaarvatud mina, kes ma teda ometi hästi tunnen.
Aga esimesed kuus kooliaastat olid tal kõik viied, õppis klaverit, käis trennis (ja need huvialad oli ta ise valinud, mitte minu soovitusel). Õppimisega oligi nii, et ta haaras kõike lennult, kodus polnud vaja üldse midagi teha, kodused tööd sai ta vahetundidel tehtud. Ehk oligi asi selles, et ta polnud kunagi pingutama pidanud, kõik oli tema jaoks väga lihtne?
Tee ruttu kahte asja. Mine väga hea psühhoterapeudi juurde, kes lapsi võtab ja samal ajal ise ka kohe Perekooli. Kui tegelikult tahad oma last aidata, siis pead kiirelt tegutsema ja ise ka õppima.
Sageli on laste seletus, et pole millegi vastu huvi, lihtsalt pagemine küsimuste ja vastamise eest. Kui huvipuudus on tõesti nii totaalne, nagu kirjutate, siis võib olla tegemist depressiooniga. Depressioon on haigus ja see vajab tõsist ravi. Soovitan kindlasti minna psühhiaatri juurde, et laps saaks vajadusel meditsiinilist abi. Kui koolis on olemas psühholoog, siis võiks ka psühholoogi külastada. Kui on motivatsiooni puudus või puuduvad vajalikud tahteomadused, siis võib ehk siit abi saada. Kindlasti pole mõtete ootama jääda, et ehk aeg parandab kõik probleemid.
Kui ma nüüd vastamisega valesse kohta maandusin, siis on see ilne näide, et uus foorum pole blondiinidele
Minu kasupojal on sarnane probleem, kuid ta on noorem ja põhjust tean: sügav tõrge saksa keele vastu. Õnneks t5al huvialasid on: kui ta jalgpalli ei mängi, siis istub arvutis. Aga ülejäänu maailm on "mõttetu".
Teema tõstetajal võib ühes õigus olla: kui on kunagi kõik lihtsalt kätte tulnud, siis enam õppida ei viitsi. Ise lohistasin keskkooli vana rasva peal (ja mitte eriti kehvalt). Tahtsin nn. nohiku kuulsusest lahti saada. Tuupuri mainest lahti ei saanud, aga ülikooli minnes avastasin, et õppimine ei olegi nii väga lihtne asi.
Kas neiul klassis on sõpru,äkki tunneb ta ennast uues koolis (vahets vist kooli, nii sain aru) üksikuna, tõrjutuna? Kas klassis on õppimine "in"?
Meil kodus sarnane lugu, aga arenenud vist veelgi kaugemale.
16-a tütarlaps, teist aastat 9 kl-s (kooli sai sügisel vahetatud tema enda soovil kodukohajärgseks, et läbida 9 kl teist korda). Esimesed koolinädalad olid vägagi positiivsed , hinded head ja klassikaaslaste hinnang positiivne.
Ja siis hakkasid puudumised, kehvad hinded ja I veerand lõppeb "valge tunnistusega" . Rääkimine kooli ja/või tuleviku teemal viib tülini, s.t tütar blokeerib täiesti selle teema. Klassijuhatajalt uurides sain aimu, et ei tohiks olla ka probleeme õpetajate ja/või klassikaaslastega. Huvialasid pole, oma lubadustest ja/või kokkulepetest kinnipidaminsega on tütrel kehvasti. Kõik katsed mõistlikult teemat arutada lõppevad blokeeringuga või siis temapoolse nentimisega - " ära sekku minu eraellu"
Professionaalse abi (psühholoogi vms.) näol kasutamine ei tule kõne alla, sest tütar keeldub sellest kategooriliselt. Ühesõnaga tundub,et probleem on minul,mitte temal
Kuidas edasi?
Kallis teinegi väga murelik ema, probleem tundub tõesti teie oma olevat. Tegelikult usun, et ka teie tütrel on probleem, kuid tema on leidnud lahenduse selle eitamises või põgenemises selle eest. Kui teil on probleem, siis tuleb kasutada enesekehtestamist. Alustuseks andke mina teade: Kirjeldage tütre probleemset käitumist (nt kui sa koolis ei käi, siis sul jääb 9. klass lõpetamata) ja nüüd kirjeldage, mida te tunnete ( ja see teeb mind murelikuks) ja nüüd, mis on selle tunde põhjuseks, ehk milline on tütre käitumise mõju teile. Miks te ikkagi olete murelik? Niisugune mina teade ei meeldi teie tütrele ja teeb ta tõenäoliselt vihaseks, sest ei võimalda tal probleemist mööda vaadata vaid sunnib sellega silmitsi olema. Seega tütre viha on täiesti loomulik ja isegi vajalik, et teda mõtlema ja lahendusi otsima panna. Teie peate aga vihale reageerima aktiivse kuulamisega, mis mõjub tundeid jahutavalt ja annab lapsele teada, et te kuulate teda. Kui ta ütleb vihaselt, et ära topi oma nina minu eraellu, siis peegeldage. See võiks olla kuidagi nii:" Sind vihastab, et räägin asjadest, mis sinu meelest ainult sind puudutavad." Kui tütar jaatab, siis tuleb uuesti mina teadet korrata. Ja jälle kuulata aktiivselt, kui tütrel tunded üle keevad. Niimoodi kord kehtestades ja jälle pingeid maandades jõuate ehk vestluseni, mis toob lahenduse. Kui te pole kuskil õppinud seda enesekehtestamist, siis võiks otsida mõne psühholoogi ja tema abiga see ära õppida. Niisama tütrega torisedes ja manitsedes pole mõtet jätkata. Rikute suhted niivõrd, et hiljem ei võta ta teid enam üldse kuulda. Tegutsege kohe - õppige kehtestama - kuulama ja asuge tütart aitama. Veel pole hilja, sest algab alles teine veerand. Jõudu!
