Kas noorte rühmas peaks õpetaja abistama last tualetihügieeniga ehk labaselt väljendades, kas õpetaja peaks aitama tagumikku pühkida või mitte? Ja kui lapsel lasteaias on tagumik päev otsa must, siis millised potensiaalsed ohud võiksid aset leida lapsele või lastele?
Kuidas lahendada tekkinud konflikt õpetaja ja lapsevanema ning lapse vahel?
Usun, et mitte keegi ei saa olla väärikas kellegi teise väärikust alla surudes. Lapsel on kindlasti oma väärikus nagu täiskasvanulgi, ja seda ei tohi riivata ega alla suruda kuidas muidu võiksime loota, et temast kord väärikas inimene kasvab.
See on eetiline taust.
Milline võiks olla praktiline lahendus?
Saan aru, et lasteaiaõpetajaga on juba korduvalt räägitud, kuid ilma tulemuseta. Muidugi võib kaaluda, kas asja mitte arutada ka koos lasteaia juhatajaga, uurida, mida ütleb ametijuhend taoliste juhtumite kohta jne.
Kuid tõsi on see, et lastega puutub otse ja pidevalt kokku siiski just õpetaja ning seetõttu on ilmselt kõige kohasem püüda probleemi lahendada koos temaga.
Kui konflikt on üleval ja püsib vaatamata sellele, et osapooled on püüdnud asja arutada ja lahendusi leida, on selle taga tihti peidus n-ö klassikalised apsud, mida aga saab kindlasti parandada.
Enamasti ei ole probleeme võimalik lahendada emotsionaalselt ülesköetud õhkkonnas. Alles siis, kui juhtunuga seoses olevad tunded on maha jahtunud/jahutatud, on võimalik üles leida tegelik vastuolu, tegelik probleem. Vahel on nähtava või ootamatult üleslahvatanud probleemi taga hoopis teised, hoopis sügavamad ja tõsisemad vastuolud sedagi varianti tasub uurida.
Konflikti tegeliku põhjuse leidmiseks on kummalgi poolel väga oluline mitte kaitsta kiivalt oma seisukohta, vaid tingimata kuulata ära ka teine osapool, püüdega teda mõista. Mõistmine ei tähenda omaksvõttu, vaid arusaamist teise inimese põhjendustest, mõtetest ja tunnetest, nende aktsepteerimist mitte heakskiitu.
Aktsepteerimine on oluline seetõttu, et kui üks konflikti osapool tunneb end ärakuulatuna ja mõistetuna, on tal omakorda kergem võtta vastu ja ära kuulata ka seda infot, argumentatsiooni ja ettepanekuid, mis tulevad n-ö vastaspoolelt. Just niiviisi teineteist kuulates (mitte ähvardades ega moraali lugedes) sünnivad parimad rahumeelsed lahendused ka kõige suurematele ja pealtnäha täiesti lahendamatutele konfliktidele.
Oluline on meeles pidada sedagi, et ükskõik millist konflikti lahendades tuleb hinnangulisus ja siltide kleepimine tingimata kõrvale jätta.
Efektiivse konfliktilahenduse juurde kuulub ka minakohane rääkimine. Öeldes: mina arvan, mina mõtlen, mina tunnen... võtame me vastutuse räägitu eest endale. Minakeelega võrreldes mõjub sinakeel tihti süüdistavana ning konfliktiolukorras on see eriti ohtlik, sest tekitab vastupanu. Jõud tekitab alati vastujõu aga vägisi ei saa siin maailmas midagi, selles olen täiesti kindel.
Niisiis soovitan püüda konflikti lahenduseks valida rahumeelse kuulamise ja mõistmise tee seegi kuulub väärika käitumise juurde.
Üldiselt arvan ma seda, et kui laps on juba 4 ja ülespoole, siis ei peaks õpetaja kindlasti tema peput pühkima, seda peab lapsevanem lapsele kodus õpetama, et ta seda siiski ise teeks ning lasteaias õpetaja vajadusel vaid suunab teda seda tegema...
Kuna selles vanuses lapsed vajavad pidevalt tähelepanu ning tegelemist ja ühel õpetajal on neid seal kokku 20, siis ei oleks mõeldav, et ta igal lapsel jõuaks veel lisaks kõigele muule peput pühkida....füüsiliselt ei jaksa üks inimene seda teha.
