Mure siis järgmine!Augusti alguses hakkasime pojaga(poja praegu 2a4k vana) lasteaias käima.Alguses nädal harjutamist emmega ja siis juba iseseisvalt!Harjutamise nädal läks üle ootuste hästi,pojale meeldis ja vahel ei tahtnud minuga kojugi tullaEi teinud väljagi kui vahepeal ära käisin paar tundi!Mainin siinkohal ära,et poiss on muidu mul tõeline nö rahvainimene,pole iial kedagi võõrastanud ja on üldse selline tõeline tulesäde ja enegiajänku
Aga peale seda harjutamise nädalat jäi poja aga haigeks...noh tavaline vist kui minnakse lasteaeda,saab kohe mingi pissiku külge!Niisiis oli ta mul paar päeva kodus!Kui ühel päeval jälle lasteaeda minek oli,olid lood hoopis teised!Kohale jõudes hakkas ta juba autos mul nutma,mitte jonnima aga just kurvalt ja pisaratega!Rühma minna ei tahtnud vaid hoidis mul kõvasti kaelast kinni ja siis muutus see nutt juba hüsteeriaks!Muud ei jäänudki üle kui kasvataja lihtsalt kiiruga võttis ta sülle ja viis rühma,et ma saaksin ära minna!
Sama päeva õhtul kui juba kodus olime küsisin lihtsalt nii muuseas poja käest,et kas homme lasteaeda ka lähme...ning poja hakkas järsku hüsteeriliselt nutma ja jooksis issi juurde peitu!Ja nii ongi nüüd kogu aeg,lasteaeda minenes on nutt lahti ning kui järgi lähen,leian ta keset mängutuba nutmas!Kui kodus mainida sõna lasteaed siis hakkab ta kas nutma või siis jätab mängimise ja istub vaikselt ja surmtõsiselt kuskile maha ja nii võib ta olla terve tunni!Lapsest nii kahju
Kuna sünnitan varsti uue tita ja jään koju siis pole tegelikult probleemi,et ka vanem poja minuga kodus on...aga tahaksin lihtsalt teist arvamust,et kas muretsen üle või on see asi imelik,et poja niimoodi muutub kui sõna lasteaed lihtsalt mainida?Või ehk pole ta veel valmis lasteaiaks ja peaks ta praegu veel koju jätma ja mõne aja möödudes uuesti proovima?Kas peaks teda sinna viima kui talle seal tõespoolest ei meeldi?
Teie mure on ilmselt paljudele emadele tuttav. Täiesti mõistetav, et on kahju viia nutvat poissi lasteaeda. Alguses oli seal põnev, ema juuresolek pakkus kindlustunnet ja rahulolu. 2.a. laps on järjest iseseisvam ja rõõmus maailma avastades. Kui ta end hästi tunneb, jätkub uudishimu, aktiivsust, huvi teiste laste vastu. Lapse hea enesetunde loob peamiselt olulise lähedase inimese juuresolek, võimalus iga hetk tema juurde minna ja see omakorda teeb võimalikuks tema järgmised sammud iseseisvuda ja järjest rohkem emast eralduda. Kõige olulisemaks jääb ikka teadmine, et ema on siinsamas olemas, kui ta teda vajab, et jagada oma uusi elamusi, kogeda turvatunnet.
Teilgi laabus kõik kenasti, kui olite läheduses, see oli pojale vajalik ja tegi võimalikuks tema loomuliku huvi teiste vastu, säilitas tema rõõmsa meele. Nädala jooksul ilmselt ei kujune välja veel uut lähedast suhet kellegi teisega, (isegi kui kasvataja annab oma parima), kes suudab ema emotsionaalse läheduse mõttes asendada ja seda terveks päevaks. Selle pika aja jooksul juhtub väga palju ja kindlasti jõuab väikemees kogeda nii positiivseid elamusi, mida sooviks kõige tähtsama inimesega jagada, kui ka igatsust, ebakindlust ja hirmu. Seda kõike on talle lihtsalt liiga raske üksi veel võõras olukorras taluda.
Teie laps on vanuses, mil ta vajab väga suurt tähelepanu ja ema või teise lähedase inimese kohaleolekut. Küllap on lapsed erinevad ja mõned lapsed kohanevad uues olukorras kiiremini, teised vajavad kauem harjumist. Teie poja käitumine viitab selgelt tema hirmule lasteaia ees. Teda sinna sundides kogeks ta igatsusust, mahajäetust, kurbust, stressi. Ka haigeksjäämine võib olla laste jaoks pingete üleelamiste tagajärg.
Teil on sündimas teine laps ja saaksite jätkuvalt koos kodus olla. Kui sünnib teine laps, siis suurema lapse tähelepanu- ja läheduse vajadus pigem suureneb ja kodunt eemal olla oleks talle väga raske, teades, et ema jääb titaga koju ja tal on raske mõista, miks tema peab pika päeva emast eemal olema, kõrvalejäetu tunne on kerge tekkima. Aegamööda saab pojale pakkuda järjest rohkem võimalusi teistega olla, kindlasti isaga, vanavanematega, tuttavatega jne., millest kujuneb usaldus ja positiivsed kogemused teistega olles, nii täiskasvanute kui lastega, et olla valmis ka lasteaeda minekuks. Usaldage oma sisetunnet ja lapse vajadusi, see on aluseks enesekindluseks ja iseseivalt hakkama saamiseks ka tulevikus.
Kindlasti ei ole see imelik, et ta nii käitub ja seda kahel põhjusel: esiteks on ta väga väike ja pikalt lasteaias olemine koormab tema närvisüsteemi ning väsitab, sest lapsi ja lärmi on palju.
Teiseks: ta tunneb, et emme ootab titat ja kui ka lasteaed nüüd lisaks tuli, siis ta tunneb ennast nii, nagu teda tahetaks kuskile ära viia ja teda tema kallitest eraldada...
Mina soovitan kindlasti oodata veel ja vaadata, tekib aeg, kui laps läheb ilma igasuguse nutu ja probleemideta lasteaeda, seda enam, kui on võimalus ta koju jätta...
Nii on lihtsam nii lapsel kui endal ja mõlemal on palju vähem stressi ja pingeid.
Meie poeg ei tahtnud ka lasteaeda minna. Iga kord pidin lahkuma nutva lapse juurest ja nii mitu kuud järjest. Ühel päeval mõtlesin et lõpp lool, jään lapsega koju. Võtsin lapse ja läksime koos koju tagasi. Õhtul sai abikaasaga veelkord arutatud seda teemat. Järgmisel päeval viis mees ise lapse lasteaeda ja uskumatu, poiss jäi rahumeelselt maha. Nüüd tagantjärgi olen tark, viga oli minus. Just, olin ise nõrk. Laps tajus minu rahulolematust ja hirmu. Paljud emad pole valmis ise oma lapsest nii öelda mõneks tunniks loobuma ja emade nõrkus tekitab lapses hirmu.
