Mure selline, et minu 8a tütar käib 2. klassis. Ma küll püüan jälgida tema õppimisi ja kontrollida et kõik on tehtud, aga ma ei jõua iga jumala päev kõike kontrollida. Ja nii juhtubki, et tal jääb mõni üleasnne tegemata või tööleht täitmata. Kusjuures, olen eelnevalt küsinud mitmel korral, et kas nüüd on kõik tehtud?
Ja siis õhtul juba magama minnes, kui head-ööd-kallid-musid tehtud, avastab tema, et ikka on midagi tegemata jäänud. Mind tohutult kurvastab see, ma ei oska kohe kuidagi käituda sellises olukorras. Tahaks talle selles mõttes"õppetunni" anda, et ta õpiks ise oma õppimiste ja tegude eest vastutama, et kui ema ei küsi, kas SEE ülesanne on tehtud, tuleb see ikka ära teha ja mitte "ära" unustada. Aga mul ei õnnestu see kohe kuidagi. Ta kardab õpetajat kui tuld, sest õpetaja on range ja nõudlik, mõistlikkuse piirides. Ta teab tagajärgi, ja siis on õhtul järgmine seik, ta palub ming pisarsilmil, et aitaksin tal ära teha koduse töö, mille ta "unustas" teha. Ma ei tea, mida nüüd teha, süda läheb jube härdaks, kui näen teda sellisena õnnetuna ja hirmununa, et tahaks väga aidata. Kuid, kardan, et tulevikus taksitab tal selline minu "aitamine" ise oma asjadega hakkama saamist ja toime tulemist.
Kodutööde tegemine on läbi aastakümnete olnud peredes probleemne teema ja ilmselt ka jääb selleks veel järgmisteks aastakümneteks. On leitud, et nende tegemisel on nö kriitilisemad perioodid just algklasside aastad, kus on koolieluga harjumine ning õpiharjumuste kujunemise aeg ja teine periood on puberteedi aeg, kus kõik muu tundub tihtipeale meeletult olulisem. Igal juhul eeldab see kõik vanemalt kannatlikkust ja järjekindlust.
Teie muret lugedes meenusid esmalt nõuanded, millede kohaselt soovitatakse lapsega koos leida ja rakendada päevakava, kus on kindel aeg kodutööde tegemiseks. Hea on kui saaks plaani ka nt seinale panna, sest 8 a lapsel võib olla veel keerukas kõike meeles pidada. Lihtsalt mõne kodutööks antud ülesande unustamine võib olla üks põhjuseid, miks mõni asi meenub alles õhtul. Seetõttu on oluline, et lapsel oleks kõik päevikus kirjas ning kujuneks harjumus sealt tööde järge vaadata.
Lisaks nendele teguritele võib olla põhjuseks ka see, et laps ei oska mõnda kodutööd iseseisvalt teha, kuid mingil põhjusel ei julge või ei taha (nt ema kurvastada või soov ebameeldivat asja vältida või soov hoopis mängima minna) seda küsimise hetkel tunnistada ja paluda, et vanem aitaks koos teha. Vahest tasub teil jälgida, mis tüüpi ülesanded on need, mis kipuvad kõige sagedamini ununema?
Ükskõik mis võib eelpool loetletutest põhjuseks olla, tuleks kindlasti asjast rääkida ka lapsega ning teha seda ikka aktiivset kuulamist kasutades. Suund võiks olla sellele, et püüate koos probleemile lahendust leida. Näiteks rääkida esmalt enda tunnetest ja mõtetest mina-keelt kasutades (nagu nt siin ütlesite, et olete kurb kui õhtul selgub, et midagi on tegemata) ja et tahate seda probleemi temaga koos lahendada. Rääkige temaga koos sellest, mis viib ta mõtted mujale vmt., et tal vahest osad tööd ununevad kui ema ei kontrolli. Ja ka sellest, mis võiks aidata tal kodutööde tegemist meeles pidada ja teha. Lahenduste leidmisel tasub kasutada ajurünnaku meetodit, sest lapsed võivad olla väga leidlikud. Teil võib vestluse läbiviimisel olla abi Sina ja Mina korraldatud koolitustel õpetatavast probleemide lahendamisest ja lisa saate täpsemini lugeda ka Th.Gordoni raamatust Tark lapsevanem.
Ja vahest tasuks teil aktiivset kuulamist kasutada ka õpetajaga seonduvast hirmust rääkimisel. Sest hirm, just pikaajaline, on tihtipeale käitumist pärssiv.
