tere.mul on kaks poega.vanem 14,noorem 9.vanem vallaslaps,noorem sai isaga koos elada aasta-siis läksime lahku.poolteist aastat tagasi tutvusin oma praeguse mehega,koos oleme elanud pool aastat.lapsed olid kolimisega nõus ja kõik oli ilus kuni kooliminekuni.vanema pojaga ei ole mingeid probleeme,viieline,käib olümpiaadidel.kuid nooremal on tõsised kohanemisraskused.koolis ei ole teda siiani oma klassi poolt omaks võetud.ütleb,et kõik suhtuvad temasse halvasti ja norivad.käisime arenguvestlusel,õpetaja on probleemist teadlik.kõige naljakam moment oli siis,kui poiss ühte õpilast hakkas vastu norima,et end kaitsta.järgmine päev oli poisil märkus,et kiusab teisi,kuna selle lapse vanemad käisid koolis kaebamas.üldse tõmbub ta järjest rohkem endasse,käitub kodus väljakutsuvalt.sõna hästi ei kuula.õppimises on neljad-viied.pea on tal hea,aga erilist tahtmist pole.
oma isa on ta alati mäletanud ja oodanud.õnnetuseks käib isa heal juhul kaks korda aastas teda vaatamas ning end juurde pole selle 8 aasta jooksul rohkem viinud kui 4-5 korda.kasuisa on väga rahulik ja mõistev mees.alati kuulab,alati aitab.tal endal lapsi pole,seepärast ei oska lastekasvatusküsimustes eriti aidata.nüüd on poiss juba teist päeva kõhuvaluga kodus,aga mu sisemine kähisev hääl ütleb,et see pole kõhuvalu.hirm ja ehk ka viitsimatus kooli minna.ta on proovinud mitmes ringis käia,aga paari korra järel on loobunud.põhjendab et igav,raske jms.kas ma peaksin temaga hakkama psühholoogi juures käima?ja kuidas ma temaga üldse käituma pean?pikki jutuajamisi kooli,kodu,pere ja käitumise teemadel on olnud oi kui palju.....kuid ma ei ole mingi maailmatark.tekib vahel tunne,et ma ei saa enam ta kasvatamisega hakkama.emana muretsen ma tema pärast väga palju.aga midagi konkreetset ära teha nagu ei oska.
Kirjutate, et teie uus kooselu algas umbes pool aastat tagasi, vahetasite elukohta, noorem laps läks uude kooli. Iga muutus ja pole vahet, kas hindate seda muutust hea või halvana tekitab kriise ja kriisikesi, millega toimetulek oleneb paljust, eelkõige aga inimese eelnevatest kogemustest muutustega hakkamasaamisel, hinnangust ja meelestatusest toimuvale, kohanemisvõimest, laiemalt ümbritsevast olukorrast jpm.
Teie kirjast loen, et muutusi on lausa kolm ja seda suhteliselt lühikese aja jooksul. Seega on tegu tõsise proovikiviga kõigile teile.
Usun, et seoses uue kooseluga on teil palju positiivseid tundeid. Tore, et selle kõrval olete osanud märgata ka noorema poja hädasolekut ja käitumise muutumist.
Ilmselt on pojal praegu raske ümberkohandumisaeg mõelge, nii palju muutusi korraga! See olukord on tekitanud kriisisarnase olukorra, kust väljumiseks vajab ta palju toetust. Teie uus kooselu võib tekitada temas hirmu, et ema temast kaugeneb seda enam, et isa kaugenemine juba on reaalsus. Ema turvaline lähedus ja usaldussuhe temaga on poisile praegu absoluutselt vajalik. Alles siis, kui poeg saab kindel olla teie toetava armastuse vääramatus olemasolus, saab ta turvaliselt kaugeneda tasapisi ja eakohaselt eemalduda klassivendade, sõprade, trennikaaslaste seltskonda.
On mõistetav, et poiss ei taha praegu minna ei trenni ega kooli. Seni kuni ta ei tunne end oma uues olukorras veidigi kindlamalt, on seda raske muuta. Lähedussuhted ja kodu on iga inimese esimene tagala. Ilma tagalata inimene on rabe ja pidetu, sest tema kõige elementaarsed vajadused on rahuldamata.
Kuidas saaksite poega aidata?
Kirjutate, et olete pojaga palju rääkinud. Kuid kas olete teda ka kuulanud? Just kuulamine on see tegevus, millega saame probleemides siplevat inimest kõige tõhusamalt aidata. Kuulamine tähendab, et te leiate sobiva aja ja koha, kus segamatult kahekesi olla ning keskendute täielikult vaid kuulamisele. Seesuguse abistava kuulamise juurde kuulub tingimata mõistmine (poja vaated ei pruugi teile sobida, kuid mõistmine tähendabki arusaamist, mitte omaksvõttu). Kuulamise juurde ei kuulu moraal ja hukkamõist, ka mitte lohutamine ja nõuanded. Viimased käitumisviisid räägiksid ju pojale hoopis vastupidist et tema mõtted ja tunded pole tähtsad. See ongi kuulamise kõige olulisem idee: ma annan teisele märku, et vastupdi tema tunded ja mõtted on väga tähtsad.
Kui seesugune kuulamine pole teie peres seni kombeks olnud, siis võiks seda tasapisi proovima hakata ja sellest võiks saada hea harjumus. Laps saab nõndaviisi rääkides asjad enda peas selgemaks, teie omakorda temast paremini aru. Teie valmidus poega kuulata annab talle tugeva märgi sellest, et te temast hoolite, tal tekib taas kindlus, et ta on armastatud ja tähtis. Seda tunnet vajame me kõik. Kui te poja kuulamise tulemusena saate paremini aru, mida poeg mõtleb, tunneb, vajab, kardab, on teil ka lihtsam talle toeks olla.
Lisaks kuulamisele on oluline anda pojale muidki märke sellest, et te teda armastate. Käige koos väljas, võtke nädalavahetusel aega istumiseks ühises lõunalauas, ärge piirduge õhtuti vaid formaalse küsimusega kas kõht täis, koolitükid õpitud? Kaasake ka uus abikaasa jutuajamistesse ja tegevustesse lastega. Nii ju see pereks kasvamine käibki. Mõelge ka teisele pojale, keda kirjeldasite kui tublit poissi, kel probleeme pole. Ka tema vajab toetust ja tähelepanu.
Kirjas olevate andmete põhjal minu arvates otsest vajadust psühholoogi või nõustaja poole pöördumiseks ei ole.
Kui aga tunnete, et ei saa hakkama, või soovite rohkem kindlust, on ikka hea asjatundjaga nõu pidada. Silmast silma kõneldes on võimalik ka rohkem detaile lahti rääkida - ehe kontakt on alati kõige parem, seda nii psühholoogi, nõustaja - aga tingimata ka lapsega.
Minu usk on, et kui armastame oma lapsi ja oleme nende ja endaga ausad: ütleme selgesti, mida mõtleme, mida tunneme, mida eeldame, kuulame ennast ja teisi, jätame suheldes teistele sama palju ruumi, kui võtame iseendale - siis on ka suur võimalus headeks suheteks.
Veelkord tänud vastajale.Vahel on vist lihtsalt vaja kellegi asjatundjama käest kuulda seda,mida isegi mõtled,aga millegipärast ikka kahtled.tore,et leidsin perekeskuse ja foorumi.Veelkord suur aitäh.Edu ja julgust kõigile!
